Sisukord
Kultuur
Postimees
22.02.2020
Eesti Viljandi valmistub võõrustama presidendi pidu (6) Süda läheb soojaks ja hingele pai – pannakse tähele Mida teha vabariigi aastapäeval? (2) Majandus Põhjamaade pankade veri hakkas viimaks hüübima Välismaa «Ihne nelik» keeldus kriipsugi taandumast (33) KOHALIK VAADE ⟩ Kolmejalgsed vallandasid Leedus liiklusraevu (15) Liibüas evakueeriti sõja jalust mitu tuhat kaamelit Arvamus Juhtkiri: viinarindel muutustega (5) Evelyn Kaldoja: valgustav lobiabsurd (1) Õlitööstuse eestkõneleja (6) Sipsik elab veel! (1) Läti ema eksirännakud (3) Esitus, mis tõi pisara silma Kertu Birgit Anton: kliimapööret ei tehta meie eest ära (22) Kultuur ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Sport Eesti mehed vollemaailma absoluutses tipus Taavi Libe: kuidas tuua inimesed video­mängude abil spordi juurde? EAL nõuab Rally Estonia korraldamise eest meeletut summat (1) Kriisk: presidendiamet oleks minu olümpia Soomlase ajastu start jahmatas isegi suuri optimiste Kliima Uus normaalsus: jäävabal talvel sööb torm Eesti randa nagu labidaga Merendus Hiina viirus muserdab maailma laevandust AK Tehnoloogiagigantide uue põlvkonna juhid Liiga hilja ja poolikult tehtud otsus Ukraina ekspert: «Ilma Venemaa otsese sekkumiseta oleks see sõda varsti läbi» (75) Hasso Krull: maa, rahvas ja riik (21) VIDEO ⟩ Kunst sinu ümber. Dokumentaalne poeet Kristina Norman ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Kus poliitik ees, seal bandiidid taga Nädala plaat. Nagu seest külm juustuburger Nädala plaat. Ruttab aeglaselt keset üksildasi masse Kutse presidendi vastuvõtule Juurikas. Eesti tänab (5) Arter Depressiooni põrgust pääsenud Liis Velsker: emotsioonide kõikumine oli nii metsik, et ma enam ei jaksanud nendega tegeleda (4) Käputäis Eesti «kurjategijaid» Siberi kolkas... Viirusest ohtlikum (38) Kaitsja, kes võib mõnikord osutuda tapjaks VIDEO. Mägine Itaalia: hirmud, viirastused ja maagia Ei karjet, ei kõmakat, matkaja lihtsalt kadus teelt Ekstreem-Sipsiku seiklused Umbe hää süük!* Arter otsis võrumaist pidupäevamaitset Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Superstaar Anne Veski: «Paabulinnuks ei pea saama!» (1) Kodune helisüsteem 10 000 euro eest. Eestis loodud Audese tippkõlarid valmivad kuulmise järgi (22) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Maailmade langemise heli

3 min lugemist
Rotting Christ Tallinna rokiklubis Tapper.  FOTO: Tuuli Põhjakas

Portugal, Kreeka ja Šveits jalutavad kolmekesi baari. Seekord ei alanud sõda, aga baaripõrand ähvardas küll läbi vajuda, kui 28. novembril esines rokiklubis Tapper tõeline Euroopa metal’i kahurvägi: Silver Dust (Šveits), Rotting Christ (Kreeka) ja Moonspell (Portugal).

Death, gothic ja black metal’i lätted, kust igaüks tahaks rammusa sõõmu ammutada, asuvad üle Skandinaavia laiali. Kuid unustada ei tohi ka kuumaverelisi Lõuna-Euroopa black ja gothic metal’i suurkujusid, kes on oma raskemuusika valanud hinge alla küllusliku ja mahlaka punase veinina, mis juba kaheksakümnendate lõpust (Rotting Christ, loodud 1987) ja üheksakümnendate algusest (Moonspell, loodud 1992) ojadena on voolanud.

Silver Dusti, kolmest bändist kõige tundmatumat, võis lugeda soojendajaks, sest mingi sidusus Rotting Christi ja Moonspelliga neil oli.

Ometi jäi mulje, et Silver Dust oli tulnud rohkem tsirkust tegema kui muusikat mängima, sest neis peitus mõningane ülepaisutatud teatraalsus ja püüe teha show’d. Mõistmatuks jäi seejuures, kas säärane peitumine värvikate kostüümide, videopildi ja lugude jutustamise taha oli tingitud puhtalt sellest, et muusikaliselt polnud nad enamat kui pelgalt soojendajad, kel vaevu on midagi erinäolist või põnevat pakkuda.

Küber-pungilik visuaal, mida esindas Silver Dusti ninamees, oli ülepakutud ja sarnanes visuaalselt groteskse sümbioosi või sohilapsega, mis sünniks Ghosti ninamehe ja Serj Tankiani koomiksisarnasel ühinemisel. Mingi kuratlik fassaad, mis oli liiga edvistav, et olla tõsiselt võetav, kuid ometi oli nende pildis ja helikeeles midagi üdini moonspellilikku, mistõttu võib neid nimetada ideaalseks soojendajaks, kui pidada Moonspelli õhtu naelaks, hilisõhtuseks magustoiduks.

Rotting Christi võib kahtlemata pidada kontserdi kõrgpunktiks – neis oli midagi süngemat ja agressiivsemat, ehk isegi saatanlikumat kui nende eelkäijates ja järeltulijates. Üheks Lõuna-Euroopa metal-stseeni algatajaks tituleeritud bänd, mis koosneb kahest vennast ning kahest poisist, kes polnud veel sündinudki, kui Rotting Christ juba maailma hirmutamise ja hullutamisega tegelema hakkas.

Pärast Silver Dusti afekteeritud näitemängu oli Rotting Christi juures midagi toorest, puhast ja põnevat. Nende loomingu usku eitavad aspektid kandusid keelebarjäärist hoolimata suurepäraselt edasi ja publik ei tõrkunud hetkekski «Apage Satanat» kaasa laulmast, nagu oleks iga sõna sest pööratud palvest selge kui seebivesi.

Neid ei iseloomusta pelgalt mingi satanistlik konnotatsioon, mis peidab end ümberpööratud kristlikus eksegeesis, vaid rikka sisemaailmaga müstilisus ja mefistolik spirituaalsus. See on maailmade langemise heli, kus maailmalõpu kirbemaitset on tunda keeleotsal ja värinat ihuliikmetes.

Rotting Christi juures ei ole vähimatki banaalsust. Üleliia tõsised on nende muusikas atmosfäärilisus ja süngus, peaaegu loitsiv laulmine ja mustjas karisma, milles on mingi minimalistlik, kuid ligitõmbav ja agressiivne jõud, mille kütkeisse on kerge langeda. Nende lävimine kuulajatega on pea olematu, kui arvata välja mõned üleskutsed käsi õigel hetkel kokku lüüa või üles tõsta, et vaikust lõhestada või seinad värisema panna.

Moonspelli etteastes oli midagi väheke halvas mõttes erootilist. Bändi laulja Fernando Ribeiro tuli lavale mustas rebitud särgis, ta needitud vöö polnud isegi püksiaasadest läbi ja käes olid tal sõrmeotsteta nahkkindad. Juba eos hirmnaljakas ja groteskne, maksimeeris ta seda teiseks lauluks, kui tuli lavale nahkse ja needitud katkumaskiga, mis nägi välja nagu hälbeliste seksuaalfantaasiate väljendus. Mingi samalaadne pentsik ja visuaalne narratiivsus käis läbi kogu esinemisest.

Suurema osa setist moodustasid eelmise albumi «1755» palad, mis olid peaasjalikult omakeelsed. Portugali keele kõlas oli mingi lüüriline suursugusus ja dramaatilisus, mis kooskõlas ülemängitud visuaaliga rõhus Moonspelli majesteetlikkusele, mille kaudu püüti ärgitada muusikaga oopiumiuima. Seda öeldes olid vaieldamatusse klassikasse ja loomingu tippu kuuluvad «Opium», «Alma Mater» ja «Night Eternal» muidugi igati ootamist väärt, üdini võimsad ja erakordsed. Isegi kui muu puhul sellest vajaka jäi.

Kogu kontseptsioon põhjustas siiski mõningast kimbatust. Moonspell jäi üleliia kinni teadmisse, et nad on peaaegu arhailised gothic-metal’i suurkujud, ning see oli ka ainus, millele nad oma sarmi maha mängisid. Miski paistis selle juures viitavat teadmisele viimse päeva tulekust, püüdele kasutada viimsed kõbusad hingetõmbed ära selleks, et veel viimast korda lavalaudadel mõni spagaat teha ning siis teatraalsusest läbi imbununa lõputusse unne langeda.

ARVUSTUS

  • Moonspell, Rotting Christ ja Silver Dust
  • Kontsert Tallinna klubis Tapper 28. novembril
Seotud lood
21.02.2020 24.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto