L, 10.12.2022

Rahvusülikool sai tuule tiibadesse välisõppejõudude toel

Kaspar Koort
, ajakirjanik
Rahvusülikool sai tuule tiibadesse välisõppejõudude toel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Riias sündinud füsioloog Aleksander Lipschütz (istub) oli üks vähestest välisteadlastest, kes oli juba enne Eestisse tulekut professoriametit pidanud, täpsemalt Berni ülikoolis. See pilt on tehtud 1919. aastal Tartu ülikooli füsioloogiainstituudi laboris.
Riias sündinud füsioloog Aleksander Lipschütz (istub) oli üks vähestest välisteadlastest, kes oli juba enne Eestisse tulekut professoriametit pidanud, täpsemalt Berni ülikoolis. See pilt on tehtud 1919. aastal Tartu ülikooli füsioloogiainstituudi laboris. Foto: Eesti Tervishoiu Muuseum

Oktoobris 1919 taas uksed avanud Tartu ülikool oli mõeldud ennekõike eestlastest üliõpilastele ja pidi teenima Eesti ühiskonda, koolitades noorele riigile haritlasi ja spetsialiste. See tähendas ka seda, et varasemate aegade võõrkeelse õppe asemel pidi töö ülikoolis käima eesti keeles. See oli ideaal, kuid tegelikkus oli midagi muud, eriti rahvusülikooli esimesel tegevuskümnendil.

Põhjus oli lihtne: eestlaste seast polnud lihtsalt võtta piisaval hulgal pädevaid õppejõude.

Tartus töötanud välisõppejõudude temaatikat uurinud Tartu ülikooli muuseumi kuraator Terje Lõbu selgitas, et esimeses järjekorras sooviti õppejõududena ametisse seada ikkagi eestlasi, sest välismaalaste puhul kardeti ühelt poolt seda, et kui nad siia tulevad, jäävadki ülikooli paigale ning peale kasvavad eestlastest teadlased ei saa seetõttu ametikohta.

Teisalt seati kahtluse alla varem ülikoolis õpetanud baltisakslaste riigitruudus. Ühe lahendusena tekitati ülikooli professori kohusetäitja ametikohad, mis täideti eestlastega, kellel polnud küll veel vastavat teaduslikku kraadi, kuid oli selge siht see mõne aasta jooksul omandada.

Oma õppetool

Ent selleks, et ülikool kavandatud mahus ikkagi tööle hakkaks, tuli paratamatult kaasata ka välisõppejõude. Eriti terav oli kaadrinappus arstiteaduskonnas, sest selles valdkonnas võtab uute õppejõudude pealekasvamine aastaid, seega oli mõnes mõttes paratamatu, et seal tuli leppida vene- või saksakeelse õppega.

«Välismaalastest sooviti esmajärjekorras palgata soomlasi ja rootslasi, sest arvati, et nad on meile kultuuriliselt lähemal ja ehk õpivad eesti keelegi ära, mida mitmed ka tegid,» rääkis Lõbu. «Ent teadlasi tuli ka Saksamaalt, Šveitsist, Austriast ning näiteks õigusteaduskonnas käis alguses kogu töö vene keeles, sest paljud teaduskonna õppejõud olid revolutsiooniaegsed Venemaa emigrandid.»

Mitmetele välismaistele õpetlastele esitati isiklik kutse, kuid oli erialasid, kus professoriks soovis mitu õpetlast. Suuremalt jaolt olid Eestisse saabunud teadlased pisut üle 30-aastased mehed ning nende motivatsioon oli selge: välismaal ei oleks nad nii noorelt professoriks saanud, kuid siin anti nende käsutusse õppetool ja nad said selle tööd vastavalt oma nägemusele suunata.

«Eriti Saksa kultuuriruumis oleks olnud väga pikk protsess, et üldse professori kandidaadiks tõusta, siin oli neile aga kohe olemas hea koht,» märkis Lõbu.

Nii peeti 1919. aasta sügissemestril 111 loengut ja praktikumi ning eesti keeles toimus neist vaid 41,4 protsenti. Üle poole ehk 53,2 protsenti õppetööst käis vene keeles ja 5,4 protsenti saksa keeles. Mõistagi oli riigi ja ülikooli soov, et need proportsioonid muutuks, ning sestap seati välisõppejõududele kohustuseks viie aastaga keel nii selgeks saada, et loenguid saaks pidada eesti keeles.

Päriselus see nõue aga kuigi hästi ei toiminud. Ülikool keeleõpet ei korraldanud ning kuidas keel omandada, oli igaühe enda asi. Mitmed professorid ei mõistnud, miks nad peaks väikese ja alles tekkinud riigi keelt oskama, kui nad on avaldanud rohkelt artikleid mainekates teadusajakirjades. Samuti võis tekkida inimlik tõrge: kuidas väärikas professor korraga koos tudengitega keelt õppima hakkab?

Vastastikune mõistmatus

Teravaimalt kerkisid keeleprobleemid esile füsioloogia- ja farmakoloogiainstituudis, kuigi teaduslikult kujunesid need arstiteaduskonna kõige tugevamateks aladeks.

1921. aastal farmakoloogiainstituudis tööle asunud Sieg­fried Loewel ei osanud eesti keelt isegi assistendid ehk abiõppejõud, kuigi ülikooli nõue oli, et kui õppejõud ei oska eesti keelt, siis assistendid peavad oskama. See pahandas ka üliõpilasi, kes omakorda ei osanud saksa keelt – instituudis ei saa eesti keeles rääkida, kuid kust tulevad teadmised, kui sa ei saa aru, mida õpetatakse?

Loewe järglasele farmakoloogiainstituudis, 1929. aastal Saksamaalt tulnud Georg Barkanile sai aga eesti keele oskamatus saatuslikuks ning 1937. aastal ta seetõttu ka vallandati. «Kui 1920. aastatel võidi keele mitte oskamisele vaadata läbi sõrmede, siis 1930. aastatel läks Eesti jõud suuremaks, ülikooli tuli üha rohkem tudengeid ja surve õppejõududele oli suurem,» tõdes Lõbu.

Kasina keeleoskuse kõrval oli 1920. aastatel üks suurimaid välisõppejõududega seotud probleem see, et nende suvised vaheajad (aga ka jõulude ja lihavõtte ajal) kippusid venima nii pikaks, et tudengitel võis tekkida raskusi eksamite sooritamisega: aeg selleks oli ette nähtud, kuid professor võis olla juba Eestist lahkunud. Ametlikult käisid nad välismaal küll «teaduslikel eesmärkidel», kuid võib arvata, et suurem osa pikast puhkusest veedeti kodus.

Instituudis ei saa eesti keeles rääkida, kuid kust tulevad teadmised, kui sa ei saa aru, mida õpetatakse, kurtsid tudengid.

Arusaamatusi võis tekkida ka erinevate taustsüsteemide tõttu. Siia kutsutud teadlased ei arvestanud alati noore riigi majandusliku kitsikusega, mistõttu polnud võimalik kõiki soovitud õppevahendeid või kallist teadusaparatuuri hankida.

«Näiteks 1919. aastal Šveitsist tulnud füsioloog Aleksander Lipschütz tegi suuri plaane, tahtis ideaalset valikut õppevahendeid, kuid ülikooli juhtkond pidi talle mitu korda ütlema, et kõike ikka ei saa,» rääkis Lõbu. «Samas oli ka oht, et õppevahendid tellitakse kõigepealt kalli raha eest välismaalt ära ja siis esitatakse ülikoolile arve.»

Võrreldes eestlastega maksti välisteadlastele suuremat palka ja toetati neid kolimisel – näiteks lubati neil tollivabalt tuua Eestisse 1600 kilo raamatuid –, kuid üldiselt oli neile kõige olulisem ikkagi eespool mainitud võimalus saada enda käsutusse õppetool ja professorikoht.

Seejuures ei unustatud ka eesmärki, et õppetoolidest kasvaks välja eesti soost teadlasi. Näiteks vähese keeleoskuse tõttu vallandatud Georg Barkan ütles enda õigustuseks, et vähemalt on ta lubanud oma assistentidel tegeleda teadusega ega ole neid koormanud kõrvaliste ülesannete või asjaajamisega, mis polnud sellal ülikoolis sugugi tavapärane.

Värsked ideed

1930. aastatel oli eestikeelne õppe- ja teadustöö Tartu ülikoolis juba selgelt valdav, kuid see sai paljus teoks just tänu siin tegutsenud välisõppejõududele, isegi kui nad ise õpetasid võõrkeeles. «Kindlasti tõid nad Tartu ülikoolile juurde avatust ja värskust ning andsid eestlastest teadlastele palju mõtteid ja ideid, millega saadi edasi minna ja edasi arendada,» tähtsustas Lõbu.

Teisalt panid just välismaalased aluse mitmete selliste alade (füsioloogia, kunstiajalugu, geograafia) õpetamisele, millega varem polnud siin tegeletud. Samuti oli neil väärt sidemeid välismaal, mis aitasid hankida ülikoolile õppevahendeid, ning üliõpilastel võimaldati kasutada ka oma isiklikke raamatukogusid, sest emakeelse ülikooli alguses olid ülikooli varad, kaasa arvatud 400 000-köiteline raamatukogu, veel Voronežis, kuhu see esimese maailmasõja päevil evakueeriti.

Märksõnad
Tagasi üles