Lauri Lagle lavastuse mitu probleemi

Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Ingmar Jõela ja Mari Abel lavastuses «Paratamatus elada ühel ajal». FOTO: Jaagup Jalakas

Lauri Lagle ja Von Krahli teatri uuenenud koosseisu uuslavastust soovitan vaadata eelkõige neil, kes austavad ja armastavad Lauri Laglet kui institutsiooni. Vastupidisel juhul on mõningane oht, et lavastus mõjub kui «ilgelt mõttetu ja väsitav», vastava hinnangu andis üks kaasaegsest teatrist muidu ilgelt lugu pidav teatrivaataja.

Lagle on harvanähtavalt küpse ja peene intuitsiooniga lavastaja, kes esimestest lavastustest peale on kehtestanud oma jõulise, ent ometi väga intuitiivse teatrikeele. Temale võib järgneda ka väga tumedatesse ja veidratesse soppidesse, etendusolukordadesse, kuhu mõne vähem jõulise ande puhul juba ammu skeptiliselt sisenema oleksin keeldunud. Seda mitte ainult mingite isiklike äratundmiste tõttu, vaid täiesti uute kogemuste jälil, kuhu Lagle totaalse autorina suudab vaataja juhatada.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Paratamatusel…» on ­Lagle varasemate õnnestumistega (ja peaaegu kõik ta lavastused on seni pälvinud vähemalt nominatsiooni) võrreldes mitu probleemi. Peamine neist on silmanähtav alaproduktsioon. Laval on palju toorest mängulist proovimaterjali, ka on lavastus liiga pikk, mitte ajaliselt, vaid just sisuliselt. «Paratamatusel…» oli ideaalne võimalus lõppeda pool tundi varem, st umbes kl 20.38, mil Maarika Vaarik osutab põrandal lamavale Rasmus Kaljujärvele ja küsib: «Kas nüüd jääbki nii?»

Kuni sinnani oli etendus kulgenud intensiivselt ja intuitiivsel tasemel veel hoomatava tervikuna, puhta näitlejaenergia peal. Tõsi, Artjom Astrovi üle mõistuse hea helikujundus mängis atmosfääriloomes samuti väga tähtsat osa.

04.12.2019 06.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto