N, 2.02.2023

Karmo Tüür: käsklus «suu kinni» on parlamendisaalis lubamatu!

Karmo Tüür
, kolumnist
Karmo Tüür: käsklus «suu kinni» on parlamendisaalis lubamatu!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 29
Mart Helme.
Mart Helme. Foto: Mihkel Maripuu

Pole üleüldse vahet, missugusest konkreetsest riigist, erakonnast või ministrist me räägime. See pole lihtsalt aktsepteeritav, kirjutab kolumnist Karmo Tüür vastuseks siseminister Mart Helme esinemisele riigikogu infotunnis.

On olemas kümneid muid võimalusi ennast kehtestada, alates elementaarselt viisakatest väljenditest «palun lubage mu lõpetada» kuni lihtsalt tuima ülerääkimiseni/hääletõstmiseni. Aga käsklus «suu kinni» parlamendisaalis, saati veel täidesaatjalt seadusandjale – see on lihtsalt lubamatu!

Juhul kui me soovime, et parlamentaarse demokraatia põhimõtted kestaks, peab selline demarš saama vastulöögi. Elementaarne oleks riigikogu spiikri sekkumine, kas kohe või tagantjärelegi.

Kordan, siin pole olulised isiku- või partei- ega isegi riiginimed. Parlament peab oma õiguste eest seisma, kui tahab parlamentaarsete mängureeglite jätkumist. Olgu Eestis või Etioopias, Inglismaal või Iisraelis.

Meile meeldib tihtipuhku rääkida väärtustest. Nendest väärtustest, mis on väärt kaitsmist, mis määratlevad meie olemist ja tegutsemist.

Parlamentaarne demokraatia on minu meelest üks neist väärtustest. Ja pole vaja siia juurde õmmelda neid kahtlase väärtusega määratlusi nagu «vasakliberaalne» või «paremkonservatiivne», mida iganes need ka ei tähendaks.

On riike, kus parlamendil on nukuroll, kohti kus «parlament pole koht diskussioonideks». Kui seal ei hakka parlament vastu taolisele määratlusele/suhtumisele, siis ta seeläbi legitimeeribki selle suhtumise ja näitab ise endale oma koha kätte.

Kui parlament kollegiaalse organina ei hakka vastu «suu kinni» kultuurile, siis näitab ka see parlament ise endale oma koha kätte, rääkimata räuskava poliitkultuuri(tuse) legitimeerimisest.

Riigikogus on ainult üks ametiisik, kes võib sõna anda ja võtta, selleks on parlamendi spiiker. Tema kohustus on ka sekkuda, kui üks või teine pool rikub nii kirjutatud kui kirjutamata reegleid.

Praegu on aga tegu olukorraga, kus ei peaks sekkuma isegi spiiker, vaid parlament tervikuna, sõltumata erakondlikust kuuluvusest. Jutt pole konkreetsete inimeste vahelistest suhetest ja isiklikust suhtlusmaneerist. Küsimus on parlamendi kui institutsiooni väärikusest ja parlamentaarse demokraatia põhimõtete kaitsmisest.

Märksõnad
Tagasi üles