Viis aastat keset Donbassi rinnet: «Kuskil on kindlasti veel hullem elu!»

Zaitseve küla Žovenka-nimeline osa. Kohalik elanik oma maja ees, mille ainukesed klaasiga kaetud aknad (maja esiküljel) on köögis, teiste tubade aknad on kõik kaetud kilega (nagu näha paremal) ning nendes tubades valitseb pidev pimedus. Foto: Jaanus Piirsalu

• 54-aastane Ljudmila Pahomova on viis aastat elanud Žovenkas tule all.
• Küla 800 elanikust on alles 127 inimest, kõik pensionärid või töötud.
• Kohalikus poes on toit nii kallis, et seda jaksavad osta vaid sõdurid.
• Ka kiirabi tuleb appi vaid siis, kui ei tulistata. Aga tulistatakse üsna tihti.

Zaitseve küla asub juba üle viie aasta Donbassi sõja rindejoonel. Väiksem osa külast on separatistide käes ja suurem osa Ukraina armee kaitse all. Separatistide suure keskuseni Gorlivkani on külast 12–15 kilomeetrit.

Küla koosneb neljast tükist, Postimees käis Žovenka-nimelises osas, mis sõja kolm esimest aastat asus nn hallis tsoonis ehk eikellegimaal separatistide ja Ukraina vägede vahel. Seal ei kehtinud ükski võim. Alles 2016. aastal võtsid Ukraina väed Žovenka ja veel kaks küla osa enda kontrolli alla.

asdf adfs as FOTO: Foto: Pm

Žovenka elanike mitteametlik juht ja humanitaarabi jagamise organiseerija, 54-aastane Ljudmila Pahhomova rääkis Postimehele, kuidas elab sõja jalgu jäänud küla samal ajal, kui enamik Euroopast tahab uskuda, et aktiivne sõda Donbassis on lõppenud.

54-aastane Ljudmila Pahomova on Žovenka elanike mitteametlik juht ja humanitaarabi jagamise organiseerija. Ljudmila seisab külaelanike staabis, taamal paistab mänguväljak, mis enne asus otse Ukraina armee positsioonide taga, kuid sõdurid tõid selle tulejoonest kaugemale, et lapsed saaks mängida. Küla seitsme lapse lemmik on paremal paistev batuut. Foto: Jaanus Piirsalu

«Meilt on 800 meetrit kontaktliinini (st rindejooneni – siin ja edaspidi sulgudes toodud autori märkused). See asub, näete, seal künka taga. Kui siit otse koolini sõita, siis seal seisavad juba nemad (separatistid). Seal oli vanasti meie küla keskus.

Iga päev lastakse. Muidugi meie pihta. Täna läks kell 13 päeval tulistamine lahti. Me ei pööra enam sellele tähelepanugi. (Postimehe sealoleku ajal avasid separatistide vahetult enne videviku saabumist kuulipildujatule ja lasid seeria automaatsest granaadiheitjast AGS Ukraina positsioonide pihta, mis jooksid piki küla viimast tänavat. Ukraina sõdurid vastasid separatistide tulele.)

Zaitseve küla Žovenka-nimeline osa. Mälestustahvel tuntud Ukraina vabatahtliku Godzilla hukkumiskohas, mille panid tema Foto: Jaanus Piirsalu

Kolm päeva tagasi pidid Punase Risti inimesed tegema meil koosoleku, et kirja panna [abivajadused enne talve]. Samal päeval tulistas separatistide BMP (jalaväe lahingumasin) siin meie omade positsioone. Punane Rist sai sellest teada ning pööras ümber.

Õnneks on viimasest raskest õnnestusest möödas juba mitu kuud. Juunis sai viimati üks meie maja miiniga pihta. Keegi küll viga ei saanud. Õnneks.

2017. aasta suvel, kui oli väga kuiv, siis tulistasid nad meelega trasserkuulidega küla ees kasvanud heina, kuni see põlema läks. Nädalaga põles nii 25 hoonet maha.

Me ei saa enam lehmi ka pidada nagu varem. Miinid! Ei saa ju lehmi sööma lasta.

Ma olen arvet pidanud küll. Alates sõja algusest on meie külas, konkreetselt Žovenkas hukkunud kümme inimest ja haavata saanud 27 inimest. Õnneks, jällegi, mitte ükski laps pole isegi haavata saanud.

Zaitseve küla Žovenka-nimeline osa. Suur osa maju seisab juba mitu aastat pommitabamuste järel varemetes. Sellises ümbruses kasvavadki Donbassi lapsed. Foto: Jaanus Piirsalu

Praegu elab siin veel 127 inimest, aga enne sõda oli 800. Veel kolm aastat tagasi oli 400 inimest, aga pole ju võimalik siis elada, kui tulistatakse pidevalt ja pole mitte mingit sissetulekuallikat.

Neist, kes on siia jäänud, on pooled pensionärid ja ülejäänutest 40 protsenti pensionieelikud. Kes pole pensionil, on kõik töötud. Neil pole praktiliselt raha leivagi ostmiseks.

Kus sa siin töötad? Mujal pole ka võimalik tööle käia. Ainuke buss rajoonikeskusesse Bahmuti (25 kilomeetrit) käib ainult kaks korda nädalas. Hommikul kell 7.30 läheb ja kell 12.30 tuleb juba sealt tagasi. Kes sind tööle võtab seal, kui sa saad käia kaks korda nädalas ja ainult neli tundi?

Me saame külast välja sõita ainult Majorski kontroll-läbilaskepunkti kaudu, mis avatakse kell 8 hommikul ja suletakse kell 18 õhtul. Kui vaja varem või hiljem kuhugi tulla-minna, siis see on keeruline.

Teed ju ka praktiliselt pole, ise sõitsite ja nägite. See on meie jaoks kõige valusam küsimus. (Bahmuti-Donetski trassilt, Majorski kontroll-läbilaskepunktist viib külani kolmekilomeetrine tee, mis rohkem koosneb aukudest kui asfaldist. Autojuht higistab korralikult, sest Ukraina sõjaväelased käskisid sõita võimalikult kiiresti, kuna enamik teest on separatistide snaiprite tule ulatuses. Aga kuidas sa sõidad Ladaga sellisel teel kiiresti?!)

75 majast, kus veel elatakse, on kõik kannatada saanud. Neli peret on täiesti majata jäänud, nad elavad abihoonetes, mis jäid, jumal tänatud, terveks. Kõik nad on vanemad inimesed.

Neist, kes on siia jäänud, on pooled pensionärid ja ülejäänutest 40 protsenti pensionieelikud. Kes pole pensionil, nemad on kõik töötud.

(Ljudmila viib mind vaatama 77-aastase tädi Vera elamist. Tema suur maja sai miiniga otsetabamuse ning on varemetes. Vera elab juba neljandat aastat suveköögis, mille 12 ruutmeetrile mahub tema kitsas ja kõva koiku, väike kööginurk ja ülejäänu eluks vajalik. See on kogu tema vara, mis on talle jäänud pärast 38 aastat lasteaiakasvatajana töötamist. «Kahju on kõigest. Kui hea maja see oli!» ütleb Ljudmila.

77-aastase endise lasteaiakasvataja Vera maja (paremal) sai miiniga otsetabamuse. Juba neljandat aastat elab vanaproua suveköögis (taga vasakul), mille 12 ruutmeetrile mahub tema kitsas ja kõva koiku, väike kööginurk ja ülejäänu eluks vajalik. Foto: Jaanus Piirsalu

Vera räägib, et kui ta 1997. aastal pensionile läks, oli tema esimene pension 35 grivnat, mis tollal võrdus 19 dollariga. Nüüd saab ta pensioni juba 2000 grivnat ehk 78 dollarit. «Elu on paremaks läinud,» jaksab ta veel nalja visata. «Aga ega te Eestis ei usu, et me siin niimoodi elame.» Kaugemal Euroopas kindlasti mitte, vastan Verale.)

Riigilt pole me viie aasta jooksul mingit abi saanud, kuigi oleme Ukraina kodanikud ja elame Ukraina kontrollitud territooriumil. Isegi mitte rahalist abi. Punane Rist ja Proliska (Ukraina abiorganisatsioon) aitavad meid, suur aitäh neile. Oleme vähemalt saanud Punase Risti käest kile, millega katuseid ja aknaid katta. Aga ega Punane Rist siin ka väga tihti käi, nii kord kuus.

Teised abiorganisatsioonid ei julge tulla, sõda on liiga lähedal. Tulevad, uurivad, kui kaugel liin on: kui näitan neile, et näete, siilid (tankitõkked) ju paistavad siit, siis nad annavad viisakalt oma numbri, lubavad tagasi helistada, aga rohkem enam tagasi ei tule.

Kütmisega on suuri probleeme, sest meil pole raha. Punane Rist annab õnneks talveks neli tonni briketti maja peale. Sellest vaevu-vaevu jätkub. Aknad on meil ju kaetud kile ja vineeriga ning vundamendid hüppavad pideva tulistamise tõttu, kõik suuri pragusid täis. Soe ei püsi majas: kütad ja kütad oma arust, aga palavaks ei lähe.

(Külas on maju, kus kõik aknad on kaetud kile või vineeriga, sest klaasi ostmiseks kas pole raha või pole lihtsalt mõtet seda ette panna, kuna nagunii lendavad klaasid eest. Sellistes majades elavad inimesed ilma loomuliku valguseta.)

Pood meil on, aga seal on hinnad juurdehindluse tõttu nii kõrged, et kohalikest ei jaksa keegi sealt eriti midagi osta. Sõjaväelased peamiselt ostavad. Leiba ei tooda poodi üldse, sest see oleks liiga kallis.

Sõjaväelased jällegi toovad meile kaks korda nädalas Bahmutist tasuta leiba. Korraga tuuakse 65 pätsi. Teisipäeviti saab tasuta leivapätsi üks pool külast ja laupäeviti teine pool. Ainult lastega pered saavad leiba mõlemal korral. Muud abi saavad nad teistega samadel alustel, ainult leiba saavad rohkem.

Linna kiirabi alati ei tule. Nad alati uurivad, et ega meil ei tulistata. Siin pead kõigele lisaks veel väga terve ka olema!

Meil on kokku seitse last neljas peres. Kõik emad on meil üksikud. (Saan vihjetest aru, et laste isad elavad separatistide poolel.) Neli last käivad koolis, kolm on eelkooliealised, kõige noorem aasta ja seitsme kuune.

Algul viis külavanem ise neid iga päev oma autoga kooli. (Kool asub seitsme kilomeetri kaugusel Opõtnos.) Nüüd rajoonivalitsus palkas Gazelli-mehe (Gazell on Vene päritolu väikebuss), kes viib lapsed igal hommikul Majorskisse, kust koolibuss viib nad edasi. Pärastõunal toob ta nad tagasi.

Zaitseve küla Žovenka-nimeline osa. Ühe külaelaniku Nõuka-aegne Mosse. Omanik isegi ei mäletanud, millal ta selle ostis. Kõlbab veel täiesti augulisel külateel sõitmiseks ning isegi linnas käimiseks. Foto: Jaanus Piirsalu

Me ei saa enam lehmi ka pidada nagu varem. Miinid! Ei saa ju lehmi sööma lasta. Niita ka ei saa miinide pärast. Ainult kanu peame. Eelmised sõjaväelased müüsid ühele meie üksikemale kitse. Tal on nüüd liiter kitsepiima päevas, ta on juba väga õnnelik!

Oma aed ainult hoiabki siin meid elus. Aed ja pension, kellel seda on. Ma olen ka juba pensionil. Ma olin 32 aastat siin koolis õpetaja, mul oli kõrgeim kategooria. Mul on kõrgharidus. Ja mu pension on 2100 grivnat (75 eurot). Mees oli kaevur. Ta saab pensionit 5000 grivnat (180 eurot), pluss 4000 grivnat (140 eurot) tervise kahjustumise eest. Ta on mul invaliid. Enamik tema rahast kulub ravile.

Poeg elab Gorlivkas, siin lähedal. Viimase kolme aasta jooksul olen teda näinud üks kord. Seekord tõid õpetajate päevaks mulle lapselast näha. Gorlivkast sõitsid välja nad kell seitse hommikul, siia jõudsid kell üks päeval. Sellised järjekorrad on piiril. (Ta peab silmas Majorski kontroll-läbilaskepunkti.)

Pensionipäeval, iga kuu 11. kuupäeval, sõidab meile siia Kramatorskist (Donetski oblasti ajutine pealinn) Ošadpanga mobiilne pangaautomaat. Aga aeg-ajalt on mobiilside siin nii kehv, et nad ei saa töötada. Siis peame ise sõitma Majorskisse.

Mobiilside on meil väga vilets. Vähemalt Proliska pani meile poolteist aastat tagasi siia internetiantenni püsti. Internet on aga ainult 13 peres, kellel on selleks raha.

Kord kuus käib Punase Risti mobiilne arstibrigaad. Teevad EKGd ja võtavad vereproovi suhkrutaseme mõõtmiseks. Bahmutis eriarsti juures me peaaegu käia ei saa, sest see pole reaalne, kui buss käib ainult kaks korda nädalas. Arsti juurde peaksime taksoga minema, aga edasi-tagasi maksab 600 grivnat (23 eurot).

Sõjaväelased õnneks aitavad. Kui on väga äkiline asi, siis nad viivad oma kiirabiga. Linna kiirabi alati ei tule. Nad alati uurivad, et ega meil ei tulistata. Kui me vastame, et jah, tulistatakse, siis on vastus: «Oi, aga meil pole praegu vaba kiirabi!» Siin pead kõigele lisaks veel väga terve ka olema!

Punane Rist tõi meile massaažilaua, 58. brigaadi arst teeb meie inimestele tasuta massaaži. Lastele tõid sõdurid ülemiselt tänavalt (seal lapsi ei ela ning see tänav asub otse Ukraina armee positsioonide taga) mänguväljaku siia üle. Kaevasid kuulide all need üles (näitab väsinud kiike ja veel väsinumat ratsutamiskilpkonna) ning tõid siia. Lubasid veel ära ka värvida. Teate, kuidas see lastele meeldib, eriti batuut. Nad ainult seal kõik hüppavadki. (Batuut on humanitaarabi.)

Kui kellelgi on abi vaja, siis me kõik koos aitame. Kõik on juba väheke väsinud sellest, seda küll. Me oleme siin isegi oma elu üle rõõmsad, sest võib olla ju veel hullem. Meil käivad küll psühholoogid, aga see väga ei aita, kui kõik jätkub samamoodi. Eelmisel nädalal tähistasime koos meie küla asutamise 354. aastapäeva. Tantsisime, jõime, küpsetasime lõkkel kulitšit (peosai, mida reeglina tehakse lihavõteteks).

Tulevik on muidugi tume. Vähemalt on see hea, et pered koos lastega on tagasi. Algul oli küll imelik vaadata, kui lapsed rattaga ringi sõitsid. Tööd pole, teed pole, hirm on – nii elamegi.»