2003.–2004. aasta olid Balti riikides täis optimismi: liituti Euroopa Liidu ja NATOga, majandus kasvas ning tundus olevat hea aeg parema tuleviku kavandamiseks. Nende mõtete viljad olid varsti käes: esimest korda üle pika aja hakkas sündimus kasvama.
15 aastat hiljem on need viljad läinud aga pisut kibedaks. PISA testi tulemused näitavad, et toona sündinud lapsi ei erista kolmel maal mitte ainult keel, kultuur ja ajalugu, vaid seegi, millist tulevikku võimaldab neile riigi suhtumine haridusse.
Leedu sotsiaalmeedias levis sel nädalal kulutulena BBCi artikkel pealkirjaga «PISA edetabel: miks Eesti õpilased säravad ülemaailmses testis». «Eesti on Euroopa värskeim hariduse jõukese,» öeldakse seal, mis mõjub soola raputamisena paljude leedulaste haavadele, kes omamoodi naudivad võimalust end eestlastega võrreldes pisut haletseda.
Arvud ei valeta
Seekord polnud aga tegu suvalise teatega, mille võiks kõrvale heita kui Eesti järjekordse suhtekorraldustriki. PISA test, millega mõõdetakse 15-aastaste noorte suutlikkust rakendada oma lugemisoskust ning teadmisi matemaatikas ja loodusteadustes, näitas, et Eesti on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) riikide seas edetabeli tipus, jäädes alla vaid Hiina linnadele ja Singapurile.
Samal ajal on Leedu õpilaste tulemused kaugelt alla OECD keskmise ning riik paigutub 79 riigi seas alles 31. kohale.
Tulemused polnud nii kehvad kui mõne aasta eest, lohutas OECD PISA nõukogu liige Rita Dukynaitė leedulasi. Nende õpilaste osakaal, kes said suurepäraseid tulemusi lugemises ja eriti matemaatikas, on mitu protsenti kasvanud, samuti on keskmine tulemus igas valdkonnas paranenud.