Teispoolsus on juba siin

Anu Juuraku installatsioon «Mis tunne on surra.» FOTO: Paul Kuimet

Kogu kaasaegne kunst ongi ju olemas selleks, et Tundmatusega kontakti saada. Ka EKKMi majas (seni) viimaseks näituseks jäänud «Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja» keskendus olemise suurimale saladusele. Olgem ausad, sellele saladusele ei saa nime anda. Ometi võib kindlalt öelda, et «Tiira-Taara, tuia-taia…» oli üks selle aasta märgilisemaid näitusi. Katkestus ja mäng; surm ja talveuni.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Esimene kontakt Teisega loodi juba enne näituse (ruumilist) algust. EKKMi maja uste ees turritasid kanalisatsioonitoru seest kellegi sõrmed; kusagilt kostsid kellegi realistlikud appikarjed. Kes oli sinna sisse kukkunud? Oli see mingi pettus? Ei.

Tegemist oli Raul Kelleri kohutava ning lummava installatsiooniga «Tütarlaps kloaagis», mis juhatas sisse kogu näituse. Need sõrmed ei olnud «päris» ning ka heli oli varem salvestatud, kuid ometi oli kõik õige. Ühelt poolt anti hääl ktoonilistele jõududele. Teisalt juhatati nõnda sisse ka näituse üldisem, tunneli (või salakäigu) motiiv.

Kõikvõimalikud uksed, portaalid, käigud, praod ja läved on alati põnevad, kuna nad ühendavad omavahel kahte eraldiseisvat keha(ndit) või ruumi. See ongi nende mõte. Portaal on alati üleminek, piirisituatsioon. Nad muudavad teise poole (teispoolsuse?) ligipääsetavaks, läbikäidavaks, aga ka ülepea võimalikuks. Igal pool on teine pool – kui õigelt poolt vaadata. Teispoolsus on juba siin.

05.12.2019 07.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto