Sisukord
Arter
Postimees

Ainult veidrik silkas pesuväel mööda linna

6 min lugemist
Tähtvere maratoni start Tartus 1927. aastal. Paremal legendaarne paljasjalgne munk ja jooksuentusiast Vend Vahindra ehk Karl Tõnisson ehk Karlis Tenisons. FOTO: Arhiivifoto

Tänapäeval nii tavaline ja rahva hulgas levinud tegevus nagu sportlik jooksmine oli saja aasta eest pigem vähetuntud nähtus. Need üksikud julged jooksjad, kes noore vabariigi algusaastail söandasid kerges pesus sihitult mööda linna silgata, paistsid tõsiste töömeeste silmis ilmselgete veidrikena.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Praegu on meie kergliiklusteed ja metsaalused jooksjaid ja rattureid täis, neid jagub ka linnatänavatele. Jõusaalides ja rühmatreeningutel on teatud kellaaegadel keeruline löögile pääseda. Jooga ja pilatese hämmastavast menust on raske mööda vaadata. Ju see on kokkuvõttes hea, kui kogu see rassimine ei ületa tervisespordi mõõdukaid mahte.

Ent kuidas olid lood vanasti? Kui levinud ja enesestmõistetav oli tervise- või harrastussport näiteks sadakond aastat tagasi, mil laastav I maailmasõda oli läbi ja ka Vabadussõja lõpetanud Tartu rahu sai peagi sõlmitud? Milliseid spordialasid harrastasid inimesed esimesi iseseisvaid samme sättivas riigis? Kas neil üldse oli selleks aega? Kas sel ajal tunti sellist terminit nagu tervisesport?

Kaasasime oma mõtisklusse spordiajaloolase Kalle Voolaidi, kes pani juba aasta eest koos kolleeg Kaarel Antonsiga kokku uhke ja ülevaatliku raamatu «Eesti spordi lugu». Raamat ei jäta muidugi kahtlust, et kehakultuurist on siinmail aegadest ja oludest sõltumata ikka lugu peetud. Aga ikkagi – tervisesport?

«Kui terminit tervisesport ei tuntudki, siis kindlasti olid olemas inimesed, kes tegelesid tervisespordiga. Kui rääkida massilisemast harrastamisest, siis seostus see eeskätt n-ö võimlemismaailmaga,» märgib Voolaid.

14.08.2020 15.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto