Kas aastavahetuse järel uude halli kümnendisse?

Neeme Raud FOTO: Liis Treimann

Olgu, paneme siis tänavu esimest korda oma mõtetes mängima laulu, mis küllap iga (keskealise ja vanema) eestlase aastavahetusse kuulub. ABBA «Head uut aastat». Pisut melanhoolne, kurblikki, mõtlik kindlasti.

Mulle on seda lugu kuulates alati jäänud kõrva kaks tekstikatket: peojärgne hall hommik ning teadmatus, mis ootab ees kümne aasta pärast. ABBA laulutekstis 1989. lõpu järel.

Esimest korda jõudis see lugu Eestisse küllap juba 1980. aastal, mil rootslased selle salvestasid. Tollal, kui stagneeruv Nõukogude Liit oli teinud küll katse end moodsana näidata – olümpiaregatt Tallinnas näiteks –, ei osanud tõesti keegi meist mõelda sellest, mis ootab meid päriselt ees pärast aastat 1989.

Nüüd kuulen selles loos kaht asja. Esmalt, kui kaugele me sellest 1989st oleme juba liikunud, ka omaenda vanuse mõttes. Ja teiseks, et oleme jälle ühest kümnendist teise astumas, ning 1. jaanuari 2020 hommik on küllap nii mõneski mõttes jälle hall – eriti kui vaatan oma professiooni ajakirjandust.

Otsisin digiarhiivist huvi pärast välja New Yorgi Columbia ülikooli ajakirjandusteaduskonna, USA ühe mainekaima ajakirjanduskooli (ka minu kooli) ajakirja The Columbia Journalism Review kümne aasta tagused numbrid, et näha, mis siis ajakirjanikke murelikuks tegi.

Peamine arutlusteema oli tollal, kas traditsiooniline trükimeedia suudab digitaalajastul ellu jääda, kas ajakirjanike töökohad hakkavad massiliselt kaduma? Nüüd, kümme aastat hiljem, on vastus selge: suudab, ei kao massiliselt. Ent nüüd on meie ees hoopis fundamentaalsem küsimus: kuidas säilitada usaldusväärsus ajal, mil valeuudised, valefotod, töödeldud videod on meedia uus reaalsus?

Sain nädal tagasi Tallinna Fotografiskas tuttavaks Ameerika sõjafotograafi James Nachtweyga. Ta rääkis, et valis fotoreporteri ameti Vietnami sõja ajal, mil nägi, kuidas valitsuse edastatavad teated ning sõjast lehtedesse jõudnud fotod rääkisid täiesti eri keelt. Tema uskus fotosid, mitte poliitikuid, sest «fotod ei saa valetada». Kuid tänapäeval ju saavad – fotosid on võimalik väga edukalt töödelda, leidsin omalt poolt. «Loeb ikkagi autori, ajakirjaniku usaldusväärsus, see on peamine, mis ei tohi kaduda,» vastas Nachtwey. Nentis aga samas, et usaldusväärsuse hoidmine on raske, eriti kui selle õõnestamisega tegeleb USA president isiklikult.

Ja täiesti teadlikult.

Ühes avameelsushoos tunnistas Donald Trump otse, et tembeldab talle mitte meeldivad väljaanded-kanalid valetajaks ennetava strateegiana – et kui nad tema kohta midagi kriitilist kirjutavad, siis arvavad ta toetajad, et nad nagunii valetavad. Väike-Trumbid üle ilma asusid varmalt kasutama sama taktikat.

Trump andiski lõppevale kümnendile leitmotiivi, leiab New York Timesi kolumnist Farhad Manjoo. «Need olid aastad, mil meie kollektiivne tunnetus objektiivsest reaalsusest langes totaalselt kokku ning poliitika, äri, tehnoloogia, kultuur ja isegi tavaelu sattusid täielikult uue, petiste – petureklaamitreialite, influentserite, trollide ja häkkerite – mõju alla,» kirjutab ta.

Suur kahtlemine, mida on ühiskonnas teadlikult tekitatud ja mida algoritmide ja digitaalmeedia abil süvendatakse, võib aga viia tsivilisatsiooni hävinguni.

Kuid siiski-siiski: meie, kes ME ajakirjanikuks olemist jätkuvalt auasjaks peame, jätkame ka uuel aastakümnel tõe, pärisreaalsuse kajastamist – nii hästi-halvasti, kui suudame. Nagu ka võitlust laialvalguva tindiplekina üle ajakirjanduse valgunud Godzillaga, kes end mesikeeli tegelike, pärisuudiste vahendajaks nimetab.

Vaatan üllatusega, et mu aastalõpueelsest mõtisklusest siin sai tegelikult aastakümnevahetuse kaart nii oma kolleegidele kui ka lugejatele.

Kuigi uue kümnendi hommik võib tulla/tuleb (valige ise) hall ja tulevik tume, on praegusaja meediat uputava võltsi nägudemoonutamise kõrval ikkagi olemas ka reaalne ja päris ja aus ajakirjandus ning 1. jaanuaril 2020 ärgates ei pea meie, kes kuulume ikkagi sellesse pärisuudiste infomaailma, tundma mingisugust ängistavat pohmelust.

06.12.2019 09.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto