Veidi rohkem kui kuu aega tagasi Ott Tänaku kaardilugejana Eesti rallisõitjatele ajaloo esimese MM-tiitli toonud Martin Järveoja räägib pikas eksklusiivintervjuus, kuidas ta mahub ühte autosse temast nii erineva Otiga, kui sageli läheb tal kiiresti sõites süda pahaks, kui palju jääb tal suurtel kiirustel aega hirmu tunda, mis moodi lepib abikaasa tema pikkade eemalolekutega kodunt ning mida arvavad tema sõitudest poeg ja tütar.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Katkend suurest intervjuust.

Seletage, palun, tavalisele inimesele, mis see kiiruslegend üldse on!

Kui lähed võõrasse linna, sõidad seal gps-i järgi. Meil käib põhimõtteliselt samamoodi: läheme võõra tee peale, aga vahemaad on mõõdetavad kõigest sekunditega. Kui linnas ütleb gps teile, et keerake kahe kilomeetri pärast paremale, siis rallis käib kõik murdosasekunditega. Kui gps-is on kogu info sees, siis meie peame kõik ise endale kirja panema ja seda siis usaldama ka. Oluline on näidata ära suund, vasak- või parempööre, ja siis on numbrid, mis kirjeldavad, millise kiirusega saad mingit kurvi läbida, lisaks tohutult palju detaile, näiteks nukk, mille taha sa ei näe. Sõnu on tohutult palju ja erinevaid. Piltlikut öeldes: üks sõna tähendab valget, teine, et on natuke hallim, ja kolmas sõna tähendab veidi tumedamat halli. Teistele kõlab see nagu mingi morse.

Kuidas legendi ikkagi koostate, kui te ei saa ralli rada enne täiskiirusel läbi sõita, et veenduda, kas kurv on 3 või 4?

Legendi kirjutamine ongi hästi kompleksne. Kui lähed oma esimesele MM-rallile, on väga keeruline kohe väga head legendi koostada. Kõik tuleb kogemustega.

Meil on kiirusepiirangud ees ja gps-id jälgivad nendest kinni pidamist: sõidadki 80ga, kuigi võistlusolukorras on seda teed võimalik läbida 160ga. See [kurvi õigesti hindamine] ongi oletamine. Aga oletamine muutub ajas: see ei ole enam oletus, vaid pigem kogemus. Sa tead oma auto võimeid ja enda võimeid, et suudad kurvi läbida 160ga.

Ott on suurte kogemustega sõitja, aga ikkagi tuleb ka tal teha legendi tihtipeale muudatusi. Legend on asi, mis ei saa kunagi valmis. Sa võid olla sõitnud mingit teed kaks-kolm aastat, aga kui tuleb uus aasta, näed ikkagi mingeid asju teistmoodi: olud muutuvad, tee lükatakse teistmoodi lahti, kuskil on võetud metsa maha. See teebki rallispordi eriliseks, et pead olema pidevas arengus. Nii kui mõtled, et oled mingis aspektis valmis, hakkad automaatselt teistest maha jääma.

Miks on legend vanamoodsalt paberil, mitte näiteks tahvelarvutis või suisa ekraanil teie ees?

Mult on küsitud, miks on üldse kaardilugejat vaja, sest on ju gps-id, mis võiks kõike ette lugeda. Samamoodi võib vastu küsida, miks on üldse pilooti vaja, sest meil on juba isesõitvad autod. Aga see, et meil on kaardilugeja, kes võib eksida, on piloot, kes võib eksida, on auto, mis võib alla alla, teebki rallist spordi, mida on põnev jälgida.

Seni ei ole veel välja töötatud tehnoloogiat, mis lubaks kaardilugejal minna arvutimaailma. Ikka tuleb kasutada paberit ja pliiatsit. Ma ei näe muud varianti. Jah, on katsetatud ka iPadi ja kirjutatud sinna, aga seal on asju, mis takistavad: sa pead sõidu ajal muutma legendi ja ega me sõida sileda tee peal, vaid enamasti ikka teel, mis rapub. See kõik teeb asja keeruliseks.

Kuna on tähtis, et auto raskuskese asuks madalal, katsetas Citroën testides varianti, et pani kaardilugeja autosse nii, et ta üldse välja ei näinud. Nad paigaldasid auto ette kaamera, kaardilugejal oli jalgade juures ekraan ja ta üritas sealt lugeda. Aga kaardilugejatel, kes nii katsetasid, läks süda kiiresti pahaks. Kui pilt ja keha liikumine ei lähe kokku, tekitab see halva tunde, mida tean omast käest.

Mul läheb isegi siledal teel juhi kõrval mobiili näppides teinekord süda pahaks. Kas teil kaarti vahtides ka läheb?

Kui Karliga alustasime, olid kõige hullemad asfaldirallid. Need olid kõva kannatamine. Tihti ärkasin hommikul üles ja teadsin juba ette, et just raja kirjutamise ajal – mitte võistluskatsete ajal, sest siis on adrenaliin üleval – võin oksendada kaks, kolm, isegi neli korda. Kui istud autosse ja jälle tekib iiveldustunne, jälle oksendad, siis mõtled, kas mulle on seda vaja, kas see on asi, millega tahan elus tegeleda. Aga see läheb üle. Inimene on võimeline kohanema, harjuma.

Mäletan Otiga kõige esimest testi 2017 Monte Carlos. Seal oli hästi palju asfaldirehvide soojendamist ja pidurdamist. Kui jõudsime testilt tagasi service’isse, hüppasin autost välja ja oksendasin – see oli mul Otiga esimene ja viimane kord. Iiveldamisega raskeid kohti on olnud ka hiljem, aga nii ekstreemseks pole enam läinud – jumal tänatud!

Ott ei ole pidanud oksendama, sest rool on tema käes?

Jah, ta ei oksenda, aga ta on ka väga kehv kõrvalreisija. (Muigab.) Mina olen aastatega ära harjunud, aga kui tema teinekord kõrval sõidab ja telefoni vaatab, läheb tal suhteliselt kergesti pahaks.

Kui tihti juhtub rallil, et kaarti lugedes kaob järg käest, ja mis siis saab?