Sisukord
AK
Postimees
07.12.2019
Eesti M.V.Wool koondab 125 töötajat (1) Arvo Pärdi keskus pälvis arhitektuuri peapreemia (1) EKKMil pole ka uuest ekspertiisist palju loota Liiklusinnovatsioon: politsei katsetas autojuhtide usaldamist (4) Alkoholimüügile kaalutakse uusi piiranguid (49) Donbassi haiglaid aitav Eesti meditsiinidiplomaat kõnnib õrnal jääl Majandus Google’is algas uus ajastu Proffidele kallis, väikeinvestoritele kõlbas väga hästi (1) Välismaa Demokraadid peavad Trumpiga sümboolset lahingut Auschwitzis käinud Merkel nimetas natsikuritegude mälestamist Saksamaa kohustuseks (4) Oliver Ait: USA roll oma liitlaste lepitamisel Aasias on endiselt määrav Arvamus Juhtkiri: identiteet ja emotsioonid Evelyn Kaldoja: poliitiline klassikokkutulek (1) Ei vabanda ealeski (87) Usalduse kaotanud mees (2) Tänusõnad õpetaja rahakotis (4) Energiast pungil Olari Elts Kultuur Täiuslikkus on tüütu ja tuunitud ilu kohutav! Seksikus peitub hoopis muus (4) Mesikäpp: hüsteeria ja paanika erinumber Sport Uue Kalevipoja otsingud jätkuvad Karel Voolaidi juhtimisel (2) Priit Pulleritsu kolumn: alternatiivne käsitlus Mati Alaverist (14) Profirattur Mihkel Räim sihib suurtuuri etapivõitu Kalevi veenev triumf Žalgiris sipleb mudas, aga Jasikevičius sälitab optimismi Rain Veideman siirdub kolmandat korda Itaaliasse Kliima REPORTAAŽ: Kliimakonverentsil seisab kesksel kohal kuum õhk (3) Merendus Eesti rikkaim vald tahab sadamatest loobuda AK Siim Kallas: minu üheksa põhimõtet tippjuhina (43) Francis Fukuyama: identiteet annab inimesele väärikuse (18) EKI keelekool: päris šeff lugu Tallinn 800: näoga mere poole Aveliina Helm: me ei tohi kunagi unustada, et rahvus ja loodus käivad käsikäes (3) Biennaal pealiskaudsuse ja camp’i vahel Nädala plaat: üllatus algusest lõpuni Plaadiarvustus: sarnast häält ei leidu Mesikäpp: hüsteeria ja paanika erinumber Ülo Soosteri sürreaalne supp ja kirvega hävitatud film Arter Martin Järveoja: Ott Tänak on vastuvoolu ujuja (5) Võlurohi äreva maailma vastu – dopamiinipaast Kas aastavahetuse järel uude halli kümnendisse? (2) Täiuslikkus on tüütu ja tuunitud ilu kohutav! Seksikus peitub hoopis muus (4) Meie kapten Sortsuke kasesiirupit teeb hapukapsa karamelliseks «Kõlab hästi – Siberis puhkusel!» Kuidas tundub, Mr Wednesday? Sõiduproov BMW M850i Gran Coupéga Moodsa aja muinaslugu ehk «Kes on kasutanud minu andmeid?» Video ⟩ Tanel Veenre moemärk TVJ sattus Hiinas piraatide küüsi Meelelahutus Koomiks Sudoku

Tallinn 800: näoga mere poole

4 min lugemist
FOTO: Eero Vabamägi

Rohked leiud tõestavad, et sajanditetagune Tallinn oli merele tõeliselt avatud, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Ühe asula asutamise ja edasise kujunemise juures on määrava tähtsusega palju üksikasju, mille tulemusena mõni keskus hakkab kasvama, kuid teine hoopis kuhtub. Keskaegsete linnade puhul oli eluliselt tähtis maaisanda toetus ning kindlasti ka piisavas koguses linnaelanike juurdevool, tagamaks linnalise asustuse jätkusuutlikkust. Enamasti tagas eduka linnaasutamise aga hästi valitud asupaik, mis eluks vajalike loodusressursside kõrval pakkus ka suurepäraseid ühendusteid kaugemal asuvate keskustega. Nii oli üldjuhul ülioluline laevatatava veekogu lähedus, sest veeteed pakkusid mugavaimat võimalust kaupade ja inimeste liigutamiseks ühest kohast teise.

Ka keskaegse Tallinna kui kaubalinna eduloos mängis otsustavat rolli linna ehitamiseks välja valitud paik, sest Toompea nõlva alla rajatud asula kohavalik oli linnaehitajate teadlik otsus, mitte juhuslikult sündinud mõte. Ühest küljest pakkus maaisanda kindluse alune ala piisavalt turvet, kuid veelgi tähtsamaks osutus hõlpus pääs maalt merele ning laevalt linna. Seega pole üllatav, et merest kaugemal, Tõnismäel asunud muinasasustuse kese nihkus keskaja hakul veele lähemale ehk teisisõnu pööras Tallinn hiljemalt 1230. aastatel oma näo veelgi enam mere poole. Uue linna tähtsamad tänavad viisid ühel või teisel moel rannikule: Viru tänav vahest linnavärava ees olnud kalaturule, Vene ja Pikk tänav uude sadamasse ning viimasest sai ka kalameeste rannaasulasse Kalamajja, mille linnaeelne päritolu sai paari muinasaegse leiu põhjal alles üsna hiljuti kinnitust.

Tallinna keskaegne ja hilisem aineline kultuur kajastab väga hästi asula merelinnalisust: kui võrdleme omavahel sisemaal asunud keskuste ja sadamalinnade arheoloogilisi leide, siis torkab tahes-tahtmata silma, et merele avatud kohtades on esemete valik palju mitmekülgsem. Leidub rohkesti kauge maa tagant saabunud odavat tarbekraami, mis võis siia jõuda nii kauba kui ka isikliku varana. Mõistagi jõudsid keskaegsed importtooted ka rannikupiirkonnast kaugemale, kuid eelkõige liigutati ikkagi neid asju, mida ei õnnestunud kohapeal valmistada või mille müümisel oli võimalik teenida suuremat kasu. Meremehe althõlma pakutud potid-pannid leidsid aga tavaliselt uue kodu rannikuvööndi majapidamistes. Avatus kaugematele mõjudele ei piirdunud üksnes esemetega, vaid puudutas sama moodi ka rahvastikku – Tallinna elanikkond täienes Saksa kaupmeeste ja käsitööliste ning tagamaalt tulnute kõrval ka Rootsi ja Soome rannaaladelt saabunud alamrahvaga, ja seda alates linna esimestest tegutsemisaastaist. Niisiis oli Tallinn tänu merele tuntavalt kosmopoliitsem kui näiteks jõe- ja ülejärvekaubandusele pühendunud Tartu.

Keskaegse Tallinna kui merelinna ainelised jäljed ei piirdu loomulikult ainult argipäevase olmekultuuriga, vaid sadamalinnale omaselt on siin aastasadade jooksul päevavalgele tulnud ohtralt vahetult meresõiduga seotud leide. Kuigi tärkava linna sadamakoht on seni ikka veel pigem oletuslik, aitavad Väikese ja Suure Rannavärava esiselt alalt kogutud tõendid silme ette manada paika, kus jõudsalt kerkiva linnamüüri ees käis vilgas mere poole suunatud elu: lossiti ja lastiti kogesid, kaaluti ja kontrolliti kaldale toodud kaupu, kinnitati rannalähedases kõrtsis keha, puhastati ja kuivatati kalavõrke ning ehitati või parandati paate ja laevu. Kõike seda võib rohkemal või vähemal määral hoomata, kui praeguse Mere puiestee ja Põhja puiestee piirkonnas heita põhjalikum pilk maapõue: vahel satutakse omaaegsele puitsillutisega sadamateele või 17. sajandi sadamakaile, teine kord aga hoopis 13. sajandi laevajäänustele.

Vahest veidi üllatavam tundub aga see, et rannaala kõrval on ka 13.–14. sajandi linna südamesse eksinud tunnismärke keskaegsetest laevadest. Neid ei ole palju, kuid see võib johtuda vaataja silmadest: tõendeid leiab see, kes oskab neid otsida. Kummatigi piisab isegi pealiskaudsest vaatlusest tõdemaks, et keskaegsed koged ja muud alused jõudsid piltlikult öeldes isegi peaaegu turuplatsini, sest rauast ja puidust laevadetaile on leitud siit-sealt vanalinna territooriumilt. Neist kõige tunnuslikumad on massiivsed kogenaelad ning kogede tihtimisel kasutatud klambrid ehk sintelid:

Sageli kasutati tarbetuks muutunud laevade ja paatide detaile mingil muul moel. Ilmselt on ka need 13. sajandi lõpu – 14. sajandi kogeplankude tihtimisklambrid – sintelid – sattunud korduvkasutuse käigus linna alale. FOTO: TLÜ Arheoloogia Teaduskogu, Jaana Ratas

Sellised klambrid aitasid koos hoida laevaplankude vahele veetihedaks tegemise nimel topitud sammalt või loomakarva – pragude täitematerjalile paigutati puitliist, mis omakorda löödi sintelitega kinni. Veelgi arvukamalt leidub aga igasuguseid paadi- ja laevaneete, nii kinnistute alalt kui ka avalikust ruumist:

Kõige enam on vanalinna territooriumilt teada laevaneete, mis sageli pärinevad pigem Skandinaavia laevaehitustraditsiooni järgivatelt alustelt. FOTO: TLÜ Arheoloogia Teaduskogu, Jaana Ratas

Harvem, aga hoolika otsimisega võib ette juhtuda ka vantide või purjede kinnitamiseks mõeldud detaile, kõnelemata puitplokkidest, mis laevade kõrval sobisid sama hästi ka linnas asunud tõstemehhanismide juures kasutamiseks:

Vahel harva on linnaruumi ära eksinud ka puidust kinnitusdetaile, mis võivad, aga ei pruugi olla merendusega seotud. Võimalik, et see Raekoja platsilt leitud puitese viitab purjeriide sekundaarsele kasutusele turuputka katusena. FOTO: TLÜ Arheoloogia Teaduskogu, Jaana Ratas

Kogenaelte ja -klambrite ning paadineetide leidumus vanalinnas pole siiski midagi erakordset, vaid üsna omane keskaegsetele sadamalinnadele kõikjal ümber Läänemere. Põhjus peitub käigust läinud laevade taaskasutuses – mida ei saanud uue veesõiduki juures uuesti tarvitada, seda pruugiti mujal. Nii võidi sobivate laevaparda tükkidega lappida tänavate ja hoovide puitsillutist või kasutada neid puithoonetes augutäitena ning päramine ports muuks kõlbmatut puitu sattus lihtsalt tuleroaks. Mõni ime, et meieni on jõudnud kõigest peotäis laevarauda.

Ent keskaja tallinlaste merelembus ei piirdunud pelgalt käega katsutava ja silmaga nähtavaga, vaid leiab üsna üheselt kinnitust ka mullaproovide najal. Pealtnäha sisutühi pinnas osutab lähemal vaatlusel, et võrreldes muinasaegse asustusega oli esimeste linnaelanike toidulaud kaugelt rikkalikum. Mageveekalade kõrval hakati just 13. sajandist ulatuslikumalt tarvitama mereressursse: kohapeal püütu kõrval söödi ja töödeldi kaugemalt toodud kalu ja muid mereande. Niisiis ei tulnud linna asutamisega Tallinna lahe kaldale mitte ainult uued inimesed, kombed ja asjad, vaid üha enam vaatas mere poole ka siinsete elanike kõht.

Seotud lood
06.12.2019 09.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto