N, 8.12.2022

Plaadiarvustus: sarnast häält ei leidu

Tuuli Põhjakas
, filmikriitik
Plaadiarvustus: sarnast häält ei leidu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
William Patrick Corgan
„Cotillions“
William Patrick Corgan „Cotillions“ Foto: Albumikujundus

Viimastel aastatel pole Billy Corgani muusikaline produktiivsus veel ammendamise märke ilmutanud. The Smashing Pumpkinsi 2018. aasta album „Shiny and Oh So Bright, Vol. 1“ oli küll kommertslik läbipõlemine, osutudes ansambli halvima edetabelitulemusega albumiks alates debüüdist 1991. aastal, kuid soolokarjääriga pole ta kahe albumiga suutnud veel pettumust valmistada.

Esimene asi, mis eristab Corgani „Cotillionsi“ tema ülejäänud soolokarjäärist, on näha juba albumikaanel – see on täiskasvanulik lähenemine nimevalikul. Corgan, kes on alates 1990. aastate algusest kandnud muusikunime Billy, on esimest korda võtnud omaks oma täisnime William Patrick Corgan. Sügavam tagamõte peitub intentsioonis põhjapanevaks enesepaljastamiseks, nagu ta ise seda väljendab, mida ta kommenteeris Instagramis kui „filtrita kõnelemist inimestega, kellele ta on oma elus kõige enam tänulik“. Fännidele.

„Cotillions“ on Corgani järjekordne akustiline üllitis. Ta on klaveri nüüd küll peamiselt asendanud kitarriga, kuid see paistab talle olevat isegi omasem instrument – see meenutab neid üksikuid kordi, kus The Smashing Pumpkins on oma muidu grunge’i loomust alastatult ja toorelt väljendanud.

Märksõnad
Tagasi üles