Evelyn Kaldoja: poliitiline klassikokkutulek

NATO peasekretär Jens Stoltenberg ja USA president Donald Trump (paremal) esiplaanil. FOTO: Francisco Seco/AP

Isegi Watfordi pressialale pääsemiseks läbi tehtud logistikaväntsutus polnud kolmapäeva hommikul mu näolt pühkinud ootust, mille pealt teatas Saksa kolleeg tervituseks laia naeratusega: «Sulle ikka meeldib ­NATO rohkem.»

Kuigi me kumbki ei kuulu Brüsseli pressikorpusse, on aastaid samu ELi ja NATO üritusi teinud meist ometi perifeerse jupi nähtamatust kolleegide niidistikust, kellest saab teatud regulaarsusega 24–48 tunniks justkui üks toimetus. Vaatad ringi ja näed nimesid teiste maade meediast, kelle kohta võid teada rohkemgi kui mõnest päriskolleegist.

On põhjamaalane, kelle lugejad üllatuksid, kui teaksid, mida ta immigrantidest arvab. Bulgaarlanna, kelle tülile ülemusega olin tunnistajaks Facebookis paar aastat tagasi. Itaallane, kellega liiga pikalt vestlema jäämine toob kaasa jõulised lähenemiskatsed. Sloveen, kes pole kunagi Eestis käinud, aga peab sellegipoolest loenguid siinse vene vähemuse teemadel. Sümpaatne idanaabri välispoliitikaajakirjanike tippu kuuluv venelanna, kellega mõlemad pingutame, et vestlus ei puudutaks Eesti-Vene suhteid.

Aga ajakirjanikke käib sellistelt kohtumistelt läbi sadu. Ning kuigi teiste maade kolleegidega lävimine on nüansside tajumiseks kasulik, ei ole selleks otsest kohustust. Pealtnäha pädeva loo saab ka dokumente tudeerides, pressikonverentsi kuulates ja rahvusvahelist pressi plagieerides.

Hoopis teine lugu on ELi ja NATO poliitikutega. Nemad on sunnitud pidevalt koostööd tegema ning leidma koos lahendusi, mis oleksid nii hiidude kui ka pisiliitlaste kodumaal rahvale seeditavad. Lääne liidrid näevad üksteist kogu aeg – intensiivsematel perioodidel lausa korra või rohkem nädalas – seltskonnas, mis on nii väike, et mahuks kooliklassi.

Sestap pole ka imekspandavad jutud, kuidas lõpuks leiti NATO liidrite seas Balti kaitseplaanide uuendamise osas lahendus lihtsalt nii, et hädalised ajasid Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğaniga vastuvõtu ajal pisut juttu. Ega teated, et värvikate pressikonverentside ja lekkinud tagarääkimis­videoga kohtumine kulges kinniste uste taga sõbralikus õhkkonnas.

Me räägime poliitilistest klassikaaslastest. Seltskonnast, kes kodus on üksi tipus, aga ELis või NATOs näevad teisi, kel samuti jamad koalitsioonipartnerite, streikide ja tagasi valitud saamisega. Kes tunnevad ära, kui teine mängib laia lehte siseturule mõeldes, ja mõistavad teda. Võib-olla ka Donald Trump jõudis just valimistsüklis klassikaaslastega järje peale.

06.12.2019 09.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto