Kadri Kuulpak: kes on vana?

Tartu linna eakate terviseolümpia ülikooli spordihallis. FOTO: Sille Annuk

«Vaata, kuidas vanainimesed pidutsesid,» reklaamis meelelahutusportaal 30-aastastele korraldatud peo galeriid. Kellest me tegelikult räägime, kui räägime vanainimestest? Ja kas need, kellele seda sisutühja epiteeti külge kleebitakse, sellega üldse nõustuvad?

Küsisin koolitöös 10-, 28- ja 71-aastaselt, kas vastaja peab end vanaks ja kes on vana. Esimese hooga ei arvaks vist paljud ära, kes neist kolmest ennast ainsana vanaks pidas. Õige vastus: 28-aastane! Võib naerma ajada, aga peab ju tõesti just sel eluperioodil paljud asjad paika saama.

Mees, keda sel teemal küsitlesin, määratles ennast «vanade» hulka seetõttu, et suhestub rohkem endast vanemate kui noorematega. Ta ei kasuta näiteks slängi, ei ütle midagi heaks kiites nice (ingl «kena, hea»). Alustab internetis vestlusi suurtähega ja lõpetab punktiga.

Ka vanim intervjueeritav mõtestas oma vanust tuttavate kaudu. 71-aastane lausus, et tema 94-aastane sugulane on vana. Tema mitte. Aga asi ei olnud uuritava jaoks aastate arvus.

71-aastane tunneb vana inimese ära selle järgi, et too ei oska päevast rõõmu tunda. «Näe, kui ilus ilm täna on! Mul oli kohe hea meel sellest, läksin välja, ostsin ilusa päeva puhul piparkooki,» rääkis ta ja lisas teise olulise komponendi, mis eristab teda vanadest: «Üritan iga päev midagi uut õppida.»

Mälu treenimiseks vaatab ta «Kuldvillakut» alati kaks korda. Teisel korral kontrollib, kui paljud vastused meelde jäid. Selline trenn aitab vananemist edasi lükata.

Enamik inimesi saab ka elu lõpul hästi hakkama. Aga see, et kellelgi läheb hästi, pole ju uudis.
1

Küsimusele, kes on vana, vastati stereotüüpidega. Levinuim neist oli, et olla vana tähendab olla haige.

Selline arusaam vananemisest ei tule tühja koha pealt. Uudisekünnise ületavad tavaliselt äärmused: 80-aastaselt kontserdituure tegev Tina Turner või aasta vanemana langevarjuga lennukist välja hüpanud Kihnu Virve. Teisalt kuuleme õuduslugusid hooldekodudest, näeme kaadreid lamatistest ja kujutame ennast vaimusilmas kunagi sellisena ette.

Enamik inimesi saab ka elu lõpul hästi hakkama. Aga see, et kellelgi läheb hästi, pole ju uudis.

Asi pole ainult meedias. Ka ühiskonnaõpetuse õpikutes kirjutatakse, kuidas elu lõpus ootab inimest taandareng, vaimne ja füüsiline kollaps, lapsed on pesast välja lennanud, nii et üksindusest pole pääsu! Leidub ka arste, kes teevad teatud vanuses inimestele uuringuid, kuni mingigi keemiaga parandatav puudus leitakse.

Nagu kõik noored ei ole elukogenematud küünikud, pole ka kõrgemas eas inimesed haiged ja tülpinud. Vananemine on individuaalne kogemus, mis kestab kogu elu. Võtkem õppust vanimast intervjueeritavast: «Öeldakse, et aastad ei loe. Võib-olla nii ongi.»

07.12.2019 10.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto