Juhtkiri: ei mingit reset’i

Päeva karikatuur. FOTO: Urmas Nemvalts

Sõda Ukrainas on kestnud juba üle viie aasta. Me ei kuule enam igapäevaseid rindeteateid ja mõni on ehk juba unustanud, et sõda veel üldse kestab. Seda ei taju tingimata Kiieviski, et osa riigist on Venemaa okupatsiooni all, osa lausa annekteeritud. Et nii mõnigi kaart on juba ümber joonistatud. Kuid ainuüksi möödunud nädalavahetus nõudis taas inim­ohvreid. Mille üle on siis täna Pariisis läbi rääkida?

Niinimetatud Normandia formaat, mille järgi pidid Ukraina ja Venemaa Prantsusmaa ja Saksamaa vahendusel sõjale lahenduse leidma, pole toiminud. Enne tänast istuti ühise laua taga kolme aasta eest Berliinis. Nüüd siis Pariisis uuesti.

Selle kolme aasta jooksul on asjaolud üksjagu muutunud. Näiteks on nii Kiievis kui ka Pariisis tüüris uus mees. Volodõmõr Zelenskõi püüab hoida Ukrainat küll läänesuunalisel teel, ent annab endale aru sellestki, et tema riigi probleemid on sügavamad kui see sõda. Emmanuel Macron taotleb aga Euroopa uue juhi rolli.

Saksamaal on seevastu lõppemas Angela Merkeli valitsemisaeg ja mis tuleb pärast teda, pole veel sugugi selge. Venemaal on mõistagi võimul Vladimir Putin ja niisama loomulikult on Kreml jätkanud ka Euroopa destabiliseerimist.

Lõuna-Inglismaal püüti mürgitada varjupaiga saanud endist luurajat ja Saksamaal tapeti grusiinist Tšetšeenia sõja veteran. Mõlemad luureasutuste GRU ja FSB «projektid». Sellest hoolimata kutsuti Moskva tagasi Euroopa Nõukogusse ja nüüd – nagu võrdne võrdsega – Ukraina sõja asjus «kompromissi» leidma.

Üha enam on õhus oht, et tahtku Ukraina, mis ta tahab, Saksamaa ja Prantsusmaa otsivad nüüd diili. Ehk jälle on aeg üheks reset’iks, millest mööduski tänavu sümboolsed kümme aastat.

Hoolimata sõdadest Gruusias ja Ukrainas leiavad juhtivad jõud nii Prantsusmaal kui ka Saksamaal jätkuvalt, et Euroopas rahu saavutamiseks tuleb Venemaaga kokku leppida ja luua mingi ühine arusaam siinsest julgeolekuarhitektuurist. Hoidku selle eest, et Ukraina äkki ise seda üllast ettevõtmist kuidagi pidurdada kavatseks.

Õieti keskendubki kohtumise eellugu Zelenskõi vahest isegi ohtlikule naiivsusele. Tänaseni pole selge, mis tingimustel oleks kohtumine Ukraina jaoks üldse edukas. Oleks lühinägelik arvata, et Berliin või Pariis ei sooviks sisimas Moskvaga kokku leppida ja üle Zelenskõi pea Ukraina territooriumi ümber korraldada. Kõige negatiivsema stsenaariumi korral kirjutataksegi tippkohtumise ebaõnnestumine hoopis Kiievi kraesse.

Mõistagi on konflikti lahendamine kõigi, ka Eesti huvides. Aga see ei saa tulla järjekordselt Venemaale järeleandmise hinnaga. Nõustudes Venemaa mõjuga Ukraina üle, antakse uus elu geopoliitilisele korraldusele, mille kadumist tähistasime tänavu Berliini müüri langemise 30. aastapäevaga.

Nagu sõnab oma tänases arvamusloos Marko Mihkelson: «Putin tajub Euroopa väsimust Ukrainast. Seepärast ei ole tal vajadust teha ühtegi rabedat liigutust.» Rabistada pole aga vaja ka läänel.

07.12.2019 10.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto