Indrek Lepik: käsulapsed vabariigile

Päeva karikatuur. FOTO: Urmas Nemvalts

Üks laps isale, üks emale ja üks vabariigile – umbes nii on mu peres ikka selle sündimuskordaja vaimus nalja visatud. Tõsi, seda vabariigi last jõudsid meil ennetada pööraselt alanud 90ndad ja sinna ta jäigi. Nüüd, märksa rahulikumal ajal, on sel laulva revolutsiooni põlvkonnal võimalik siis endal proovida. Aga see on juba igaühe enda asi.

Tuska teeb see, et miskipärast leiab üks häälekas osa ühiskonnast, et see on hoopis kõigi asi. Polnudki see ju ülemäära ammu, kui ühe erakonna juhtpoliitik üle 27-aastaseid lastetuid naisi ühiskondlikult kahjulikuks elemendiks nimetas. Ja praegu rõhutab teine erakond, et hoopis lapsed, mitte kogutud raha on igaühe pensionisammas.

Küllap teab iga vanem, et laps pole enam ammu tööjõud, mis hakkab end juba kooliealisena «tagasi teenima». Enamik praegustest noortest läheb täiskohaga tööle alles veerandsaja eluaasta järel. Enne seda on üks koolitamine ja huviharimine.

Selle käigus tahaks aga isa ja ema ise ka indiviidina säilida ning eneseteostusega tegeleda. Ema peab seejuures ju esmalt vajadusest ja seejärel juba kombe järgi lastega veel kodus olema. Nõnda jääb tihtipeale vahele just see 30. eluaastate osa karjäärist, mil enamik mehi kõrge hüppe teeb, et selle vilju juba keskeas nautida.

Ja siis võtavad need keskealised mehed, kes majanduslikult ja sotsiaalselt kindlustatud, suu täis ja kamandavad naisi lapsi tegema. Sest vabariigil on tarvis. Vabariigil on tarvis hoopis hoiakute muutumist.

Lapsi saavad sünnitada tõesti ainult naised, aga neid võiksid kasvatada siiski mõlemad vanemad.

15

Lapsi saavad sünnitada tõesti ainult naised, aga neid võiksid kasvatada siiski mõlemad vanemad. Kuni emadelt eeldatakse, et eelkõige tegelevad lastega nemad ja mehed üksnes aitavad, ei kao ka hirm, et pärast pere loomist jääbki naise tööks esmajoones kodu eest hoolitseda.

Laps ei ole tootmisüksus, mille kvoodi riik ette annab. Muidugi on Eestil tööjõudu vaja, aga ma loodan, et üksnes selle pärast ei ole ükski laps sel sajandil siia ilma sündinud. Mõne jaoks on see äkki lausa hirmutav tõdemus, aga meil ei olegi enam lapsi mingitel objektiivsetel põhjustel vaja. Seetõttu on see kõik üks valiku küsimus.

Alati on neid, kes ei tahagi. Kõigi teiste puhul kannab selle eest hoolt vaimselt terve ühiskond, mis emast kui indiviidist lugu peab.

09.12.2019 11.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto