Kai Saks: riigi otsus – kas hoolida

Geriaater Kai Saks. FOTO: Sille Annuk

Hoolduskindlustus annab Eesti inimestele julgust vanaks saada, muretsemata, et oma lastele ülemäära raskeks koormaks jäädakse, kirjutab Tartu Ülikooli kliinikumi südamearst ja Tartu Ülikooli geriaatria dotsent Kai Saks.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Pikaajalise hoolduse korralduse probleemidest on viimasel kümnendil räägitud järjest kõvema häälega. On tehtud nii Eesti-siseseid kui rahvusvahelisi uuringuid, mis kinnitavad üht: pikaajalise hoolduse süsteemi on vaja otsustavalt parandada ning sinna avalikku raha senisest enam suunata. Hea meel on tõdeda, et pärast aastatepikkusi arutlusi eksperdikogudes on kirja saanud ka lahendusvariandid. See valik esitatakse nüüd poliitikutele edasiste otsuste tegemiseks.

Millised on praegused põhilised kitsaskohad pikaajalises hoolduses? Põhilist koormust kannavad Eestis perekonnad, seda nii abistamisel kui teenuste rahastamisel. 2011. aasta Eurobaromeetri andmetel on Eesti elanikest 16 protsenti seotud lähedase hooldamisega. Meie omastehooldajad, kellest enamik on keskealised, on väga ülekoormatud, nende tervis on halb, kannatavad peresuhted ning oma elu jääb sageli elamata. Paljudel peredel ei ole nii palju raha, et palgata hooldustöötaja koju või oma abivajav inimene hooldekodusse panna. Kaotame need inimesed ka tööjõuna – kuni 17 000 omastehooldajat on lähedase hooldamise tõttu tööturult eemal.

Teenuste kättesaadavus on Eestis väga ebaühtlane. Paradoksaalselt on hooldusvajaduse korral abi paremini kindlustatud neile, kellel lapsi ei ole – siis aitab hooldusteenuste eest maksta omavalitsus. Aga üks keskealine abielupaar võib jääda suurde hätta, kui nende vanemad jõuavad seisu, et vajavad suures mahus abi, teisalt on vaja oma lapsi ülal pidada ja abistada. Jah, muidugi on kõigil õigus pöörduda omavalitsuse poole palvega aidata teenuste eest tasuda, kuid sageli ei tehta seda eneseväärikuse tõttu – meie ei ole «vallasandid». Kui siiski pöördutakse, võivad otsused olla eri omavalitsustes või ka eri ametnike tehtuna üsna erinevad. Kui aga ühelt ametnikult on kord juba kuuldud, et «vanemate hooldamine on laste ja lastelaste kohustus!», siis ongi enamikule selge, et rohkem pöörduda pole mõtet. Need lapsed ja lapselapsed ei taha oma vanemate hooldamisest loobuda, vaid vajaksid selle juures rohkem abi, et jätkuks aega, jõudu ja raha ka endale ning oma järeltulijatele.

09.12.2019 11.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto