Juhtkiri: mis on kodus valesti?

Pistikupesad ja rippuv juhe. Pilt on illustreeriv. FOTO: Ain Liiva

Eile öösel juhtus Tartus Ihaste linnaosas neetult traagiline õnnetus, mis puudutas iga empaatiavõimelist inimest ja tekitas sügavat kaastunnet.

Loodetavasti õnnestub selles loos selgust saada püüdvatel ametkondadel kõik olulised asjaolud välja uurida. Kellegi peale osutamiseks välja sirutatud näpud võib aga taskusse jätta.

Kuid arutleda mitte ainult ei võiks, vaid peaks. Mitte konkreetse juhtumi üle, vaid tulekahjude ning muude kodus aset leida võivate eluohtlike õnnetuste üle laiemalt. Just nimelt selle rakursi alt, mida saab igaüks meist meeles pidada ja ära teha, et tragöödiate kordumise tõenäosust vähendada.

Mullu hukkus tulekahjudes poolsada inimest, tänavuse aasta arv on nüüdse seisuga 39. Seda on väikse Eesti kohta liiga palju. Võrdluseks: pääste­ameti eesmärk on Põhjamaade tase ehk senisest kolm korda väiksem hukkunute arv.

Tulesurmade vähenemisele aitavad kaasa meetmed, nagu nõue paigaldada suitsuandur ja lasta korstent pühkida regulaarselt. Need on samasugused ohutuse tagamise eesmärgil seatud kohustused, nagu näiteks autoga tehnoülevaatuses käimine.

Ent kui paljudes leibkondades veendutakse regulaarselt näiteks ­elukoha elektrisüsteemi korrasolekus? Kui suur võib olla nende korterite ja majade hulk, mis ostetakse ilma, et teadjam pilk säärased asjad üle vaatab?

Ise kodu kallal midagi valesti tegijate hulk pigem väheneb kui suureneb, teisalt aga teeb vähikäiku inimeste tehniline teadlikkus ja võime ohumärke ära tunda.

3

Elu on siin riigis nõnda heaks läinud, et inimesed on üha vähem sunnitud kodus erinevaid spetsiifilisi töid ise tegema, selle asemel et spetsialist kutsuda. Ka elamute üldine seisukord on paranenud, mis tähendab, et jooksvaid töid tuleb teha harvem. Ühtpidi tähendab see kõik, et ise kodu kallal midagi valesti tegijate hulk pigem väheneb kui suureneb, teisalt aga, et vähikäiku teeb ka inimeste tehniline teadlikkus ja võime ohumärke ära tunda.

Küsigem näiteks: kui paljud inimesed tänapäeval teavad, mida tähendab see, kui pistikust kostab krabinat? Mis seal siis juhtub? Kas see kujutab ohtu?

Ning eks spetsialistil ja «spetsialisil» ole samuti suur vahe, mis kajastub sageli (kuigi mitte alati) ka tema teenuse hinnas. Ühtpidi on soov kokku hoida väga mõistetav – me ei ela absoluutses rikkuses –, kuid säästmiseks leidub palju-palju mõistlikumaid viise. See on ju oma elu kindlustamine sõna otseses mõttes.

Ei tohi ka ära unustada, et ise tegemine pole kõigele vaatamata kaugeltki möödanik. Oma oskustele tuleb aga anda aus ja pigem ettevaatlik hinnang ilma valehäbi tundmata.

Linnastumine toimub üha kiirema hooga ja koos sellega ka äärelinnastumine. Kunagistest suvilarajoonidest saavad esinduslikud aedlinnad ja nõukogudeaegsetest suvilatest täna­päevased eramud. Mädale südamele ehitatud särav fassaad võib aga varjata eluohtlikke vigu. Olgu selleks asjatundmatult tehtud elektritöö või vigane küttesüsteem.

Igaüks peaks olema veendunud, et tema kodus on need riskid maandatud. Ja ka siis algab kõik ennetusest.

Mida saab igaüks ära teha, et kodud turvalisemad oleksid? Väga lihtsaid samme. Näiteks mõelda, et suitsu­andur võib olla ka jõulukink.

Seotud lood
11.12.2019 13.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto