Silvia Ilves, Eesti kõmulisima eraeluga muusikuid – neli last kolme mehega – vaatab erakordse avameelsusega oma hinge ja südamesse: miks ta suhted meestega on varem või hiljem hapuks kiskunud? Ja mis sunnib teda oma elu avalikkusega jagama?

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Eri konkurssidel nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil korduvalt esimese ja teise kohaga tunnustatud tšellist Silvia Ilves (27) on pälvinud viimasel ajal ajakirjanduse tähelepanu pigem oma keeruliste, kokku-lahku suhetega. Alles äsja küttis kirgi tema suhtedraama kitarrist Paul Neitsoviga. Suvel läks ta lahku oma kihlatust ja neljanda poja isast Jaak Kullast. Kooselust soomlasest eduka ettevõtja Jukka Rautioga on tal kolmas poeg. Kaks vanemat last, kellest üks on paljutõotav pianist ja teine õpib ema jälgedes tšellot, sündisid Ilvese ainsast abielust Kaarliga.

Äärmiselt avameelses intervjuus avab otsekohene Ilves oma pöörase loomuse tagamaid ja räägib ka hingetraumadest.

Katkend intervjuust.

Teie järsud, ootamatud ja sagedased elupöörded jätavad mulje, et olete kohutavalt emotsionaalne ja ettearvamatu.

Jah, mul on kalduvus kõike liiga kirglikult võtta. Ma vaimustun ka inimestest hästi kiiresti. [Neljanda lapse isas] Jaagus hindasin seda, et ta andis peresoojuse. Temast eelmine mees, soomlane [Jukka], andis materiaalset tuge, andis võimaluse teha muusikat. Ma võisin olla muusik, sest ma tahan teha muusikat – mitte et peaksin hakkama sellega leiba teenima. Kui temaga suhe oleks jätkunud, oleksin andnud lihtsalt kontserte, kas või rahata. Ideaalis võikski olla nii, et raha pole oluline, et teemegi tööd, mida meile meeldib teha, ja jagame seda teistega. Kõige esimene mees [Kaarel] – tema on mulle praegu nagu venna eest. Saame väga hästi läbi. Ta on mulle suur tugipunkt. Ta võtab vahel ka soomlase lapse enda juurde, sest saab aru, mida väike laps mõtleb, kui tema kaks suuremat venda lähevad oma isa juurde ja temal ei ole isa, sest soomlane käib küll Eestis, aga ei huvitu lapsest. Väidetavalt on tal kogu aeg tegemist. Aga see on prioriteetide küsimus, kas sul on lapsele aega või mitte.

Nüüd ma tean, milline on see mees, kes võiks mind ära kannatada. Aga sellist inimest pole vist olemas. (Naerab.)

Miks teie ideaal elukestvast abielust purunes?

Olen hästi nõudlik. Kui olen suhtes, ootan mehelt hästi palju – et on olemas isa. Minu ettekujutus ideaalsest isast pärineb minu isalt, kes on olnud nii hooliv.

Jaak oli hea kasuisa, sellepärast ma teda ka hindasin. Kuni meil tekkis ühine laps.