Aja auk. Kuidas monument lõpuks minema voolas

Rokkmuusik ja poeet Patti Smith artikli autori küüsis. FOTO: Tairo Lutter

Patti Smithi „Horses“ on tähtis plaat, võib-olla liigagi tähtis, võib-olla isegi monumentaalselt. Võib-olla kuulub see isegi nende plaatide hulka, mille kuulamiseks tuleb sussid jalast võtta. Kuidas siis seda novembris 1975 ilmunud plaati kuulata? Tõenäoliselt nii nagu teisigi: võtta plaat ja panna see mängima.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Minu koju saabus see aastaid tagasi, sest õde oli Sonic Youthi fänn, mis võis tähendada ühtlasi seda, et tuli osta Patti Smithi plaate. Ütles ju Sonic Youthi kunstiline juht Thurston Moore kord, et üks põhjus, miks ta üldse New Yorki tuli, oli „to fuck Patti Smith“. Ma päris täpselt ei tea, mida see „to fuck“ selles kontekstis tähendas, aga ilmselt midagi väga tähtsat. Eks ma siis kuulasin seda plaati, paraku jäi see emotsionaalse sideme tekkimise mõttes üsna tulutuks. „Horses“ jäi tookord selleks, mis ta tahes või tahtmata ju ka oli – muusikajaloo teetähiseks, monumendiks, millekski, millega peaks kursis olema. Ja hobune kui loom mulle ka eriti ei meeldi, ehkki sellele pole küll plaati kuulates vaja kuigipalju mõelda.

Patti Smithi “Horses” FOTO: Plaat
13.12.2019 16.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto