K, 8.02.2023

Aja auk. Kuidas monument lõpuks minema voolas

Janar Ala
, ajakirjanik
Aja auk. Kuidas monument lõpuks minema voolas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rokkmuusik ja poeet Patti Smith artikli autori küüsis.
Rokkmuusik ja poeet Patti Smith artikli autori küüsis. Foto: Tairo Lutter

Patti Smithi „Horses“ on tähtis plaat, võib-olla liigagi tähtis, võib-olla isegi monumentaalselt. Võib-olla kuulub see isegi nende plaatide hulka, mille kuulamiseks tuleb sussid jalast võtta. Kuidas siis seda novembris 1975 ilmunud plaati kuulata? Tõenäoliselt nii nagu teisigi: võtta plaat ja panna see mängima.

Minu koju saabus see aastaid tagasi, sest õde oli Sonic Youthi fänn, mis võis tähendada ühtlasi seda, et tuli osta Patti Smithi plaate. Ütles ju Sonic Youthi kunstiline juht Thurston Moore kord, et üks põhjus, miks ta üldse New Yorki tuli, oli „to fuck Patti Smith“. Ma päris täpselt ei tea, mida see „to fuck“ selles kontekstis tähendas, aga ilmselt midagi väga tähtsat. Eks ma siis kuulasin seda plaati, paraku jäi see emotsionaalse sideme tekkimise mõttes üsna tulutuks. „Horses“ jäi tookord selleks, mis ta tahes või tahtmata ju ka oli – muusikajaloo teetähiseks, monumendiks, millekski, millega peaks kursis olema. Ja hobune kui loom mulle ka eriti ei meeldi, ehkki sellele pole küll plaati kuulates vaja kuigipalju mõelda.

Patti Smithi “Horses”
Patti Smithi “Horses” Foto: Plaat
Märksõnad
Tagasi üles