Viimased kümme aastat pole maailma majanduse suhtes suurt optimismi süstinud. Ühtpidi on see justkui paradoksaalne, sest majanduslangus kui selline on ammu möödanik. Eestiski kasvab sisemajanduse kogutoodang mühinal ja palgad sellest veel kiiremini. Kuid selgust, kas see kõik on ka kestlik, pole. Riikide võlakoormus on majanduskriisist saati üksnes kasvanud. Kindlust, et sellest on võimalik suurte raputusteta pääseda, pole.
Ajaloolisi paralleele tõmmatakse tihti üsna laisalt: on ju nii mõnegi kolumnisti jaoks poliitikas alati kas 1914. või 1933. aasta. Ent kui hinnata kas või selle järgi, millist sõnavara kasutatakse, võib otsida ühisosa just möödunud sajandi 30ndate aastatega.
Kui Euroopas järgnes suurele depressioonile demokraatia taandumine ja seekaudu autokraatlike režiimide esiletõus, siis Franklin Delano Roosevelti uus kurss tõmbas teisel pool ookeani ameeriklased põhjast välja. Järgnes keskvalitsuse peaaegu pool sajandit püsinud investeeringute-garantiide ja ametiühingute õiguste kasvu periood. Sellele järgnenud ja suuresti praegusenigi püsinud korda nimetavad (eelkõige kriitikud) neoliberaalseks.
Nõnda otsivad meie praeguste, uute väljakutsete lävel poliitjõud taas kord uut ajastut. Nii siin- kui ka sealpool Atlandit igatsetakse uue uue kursi järele. Tõsi, nüüd juba lisandiga: roheline. USAs flirdib selle plaaniga eelkõige demokraatide kõige vasakpoolsem tiib, kuid Euroopa Komisjoni vastne president Ursula von der Leyen sõnastas selle eile juba oma keskse strateegiana.
Aga see on programm ja eellugu. Postimees on sellest eelloost ka viimastel kuudel üha enam kirjutanud – just sajandi keskpaiga nn kliimaneutraalsuse pakti võtmes. Von der Leyeni komisjoni puhul saab aga hakata hindama, kas sõnadele hakkavad järgnema ka teod.
Nagu ikka neis küsimustes, põrkuvad siinkohal soovid ja võimalused. Enamik riike soovib vägagi paktile alla kirjutada, ent seda rahaliste kohustustega mitte katta. Teadupärast on suuremat osa uuest kümnendist kattev eelarve (eurolühendiga MFF, katab aastaid 2021–2027) veel kokku leppimata.
Praeguse seisuga peaks rohelisest üleminekust kandvama osa kinni maksma rikkam lääne pool, aga mõistagi pole viimane sellest ülemäära vaimustuses.
Suur osa Ida-Euroopast ei soovi praegust «räpast» tööstust päevapealt kinni panna. On ju söeenergia (või põlevkivienergia) asemel taastuvenergiat toota neetult kallis, nii rahaliselt kui seekaudu ka poliitiliselt. Praeguse seisuga peaks rohelisest üleminekust kandvama osa kinni maksma rikkam lääne pool, aga mõistagi pole viimane sellest ülemäära vaimustuses.
Siiski on selles ka omajagu positiivset. Näiteks Eesti on asjaosalistest üks eesrindlikumaid. Erinevalt enamikust on meil olemas üpris selge tegevuskava ja laiemad üleminekukulud on Euroopa Liidu mastaabis piisavalt väikesed, et need ka kollektiivselt kinni maksta.
Üksnes selle tõdemusega pole aga probleem veel lahendatud. On selge, et ilma Ida-Euroopa poliitilise toetuseta ei saa plaani rakendada. Niisama selge on, et selle eelduseks on Lääne-Euroopa finantsiline tugi.
Oleme siin üleval põhjas veel üsna turvalises paigas. Pürenee poolsaar aga kõrbestub ja Kesk-Euroopat ähvardavad iga suvega üha rängemad kuumalained. Kas roheline uus kurss on üksnes sõnakõlks või teostatav poliitika, sõltub sellest, kas oleme valmis selle eest kõik maksma.