Tänavuse aasta lugemiselamused

Aasta raamatusoovitused. FOTO: Eero Vabamägi

Postimehe kultuuritoimetuse kirjandustoimkond palus valitud Eesti kirjandusinimestel nimetada oma lemmikud lõppeval aastal eesti keeles ilmunud raamatute hulgast.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Rein Veidemann, kirjandusteadlane, kriitik ja kirjanik

Hando Põldmäe, «Kohatu kergus ja pärlendav miski»

Seni muusiku ja dirigendina üle Eesti tuntud Hando Põldmäe luuledebüüt kuulub vähemalt lugeja vastuvõtu poolest veni-vidi-vici-valda. Esimene etteaste, aga lugedes veendud, et see võiks sama hästi olla ka kümnes. Nii palju küpsust! Üllatavaid sõna- ja mõttekujundeid. Elamis- ja mõttepäevik. Ja siis see ühe luuletuse lummav lõpurida: «Luuletamiseks kingitud substants murrab/kaduviku seadused» – sellest pole pääsu.

Merike Õim, «Nähtamatu pühendus»

Kaks aastat tagasi küsis oma arvustuses Merike Õimu «Kirja vahetaja» kogu puhul tema debüüdi aastakümnetetagune toimetaja, nüüd juba manalamees Rein Põder, kuhu Õim on jäänud, pealkirjastades oma arvustuse «Pikk tagasitulek». Õimu neljandas luulekogus on vastus: «... suplesin suhtlemisvahus // Sügaval suikumas unistus/ajast ja ruumist lahus». Merike Õimu luulekogu kinnitab, et tema tulekust on vahepeal saanud kohalolek. Mis kunagi oli nähtamatu, on saanud nüüd vägagi nähtavaks.

Hando Runnel, «Muinasleid ehk Põhjaõnged unustuse jõel»

Taidurlik komponeering kunagistest, osalt käsikirjadessegi jäänud luuletustest. 2019. aasta 7. veebruariga dateeritud «Arhivaarist» loeme, et need on üles leitud ja uurijatele kättesaadavaks tehtud. «Vana hea» Runnel oma vimkades ja epigrammilähedastes ütlemistes. Akadeemik Runnel võib endale lubada nüüd kõike. Ta juba kõrgub aegade kohal. Luulekogu lõppu on ta joonistanud laevukese üheainsa purjega ja signeerinud sõnadega: «Pidudest, poliitikast,/avalikust ajaviitest/uudishimu, jõu ja tahtegi/ärakadumise tõttu/kõrvale jäänud/jäetud/kahetsedes, H. R.»

Andrus Kivirähk, «Sinine sarvedega loom»

Tegemist on Andrus Kivirähki järjekordse meistritööga. Autorile omaselt jutustatakse pajatuslikult – Kivirähk on ju rahva(lik) kirjanik! – traagilist lugu andekast kunstnikuhakatisest, kelle elu katkes juba 25-aastaselt kurgutiisikuse tõttu, kuid kelle loomepalangus sündinud Kalevipoja pildid on tähelepanuväärsel kohal eesti kunsti ajaloos. See mees oli Oskar Kallis. Aga Kivirähk poleks Kivirähk, kui ta Kallise nahas olles ei poeks hoopis Kalevipoja külje alla läbi vaheseina, mis viib muinasjutumaale.

Jaak Jõerüüt, «Poliitiline daamikinnas»

Missugune on see järgmine trepiaste, millele poliitikaelu väga lähedalt näinud ja veel kauem diplomaadi nomaadielu elanud kirjanik oma jalajälje jätab, mõtlesin sisutunnusliku, aga seejuures intrigeeriva pealkirjaga romaani lugemist lõpetades. Mitu häält, mitu kihti, mitu kõneviisi (päevik, remarkideta dialoog, kirjad), koguni ettepoole ulatuv sündmustik (kevad, suvi, sügis 2020!) – see ei lase lugejat lahti. Väljakutse selle sõna otseses mõttes. Kinda heitmine! Üks tundub selge olevat: Jõerüüt valab kirjanduslikku vormi (esimesena?) diplomaadielu rägastikud, üksilduse, peibutused, mõnikord räpasegi telgitaguse. «Muutliku» (2010) pihtimus jaotub siin tegelaste vahel. Ja siis see armastuse kõrb, kuhu aina eksitakse!

12.12.2019 14.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto