Sisukord
Eesti
Postimees
Ukrainast pärit Ruslan Batovskõi jäi ilma enam kui 4000st Eestis väljateenitud eurost. FOTO: Konstantin Sednev

Läbi Euroopa tagaukse: tuhandete ukrainlaste pisarate hind on kolmandik Eesti majanduskasvust

12 min lugemist

Ukrainas otsitakse Eestisse töömehi korraga enam kui tuhandes kuulutuses. Neis lubatakse tööaega isegi 300 tundi kuus ehk lubatust pea kaks korda enam. Ajal, mil võõrtööliste arv lööb rekordeid, ulatub Eesti maksukahju 16 miljoni euroni, selgub Postimehe ja uuriva ajakirjanduse võrgustiku OCCRP uurimisest.

Ruslan Batovskõi (37) saabus Eestisse eelmise aasta 6. augustil. Batovskõi tee tõi ta siia Donbassi sõjast, kus ta kaitses kodumaad Ukrainat Venemaa agressiooni eest. Nüüd oli tal vaja raha teenida. Riigis, kus keskmine palk ulatub napilt 400 euroni, ei ole selleks palju võimalusi. Nii leidiski Batovskõi – nagu tuhanded tema kaasmaalased enne teda ja pärast teda – internetist kuulutuse, mis pakkus tööd Eestis.

Batovskõi hankis Poola pikaajalise tööviisa (nn D-viisa) ning saabus Poola kaudu Eestisse. Siin kohtus ta vahendajatega firmast OÜ Goodstaff, kes saatsid ta Tapale autosummuteid tootvasse tehasesse. «Nad sõlmisid minuga küll töölepingu, aga asusin siin tööle ebaseaduslikult,» ütleb Batovskõi. Leping oli ebaseaduslik, kuna teise riigi viisaga ei ole võimalik otse Eesti ettevõttes tööle asuda.

Ukrainast pärit Ruslan Batovskõi jäi ilma enam kui 4000 Eestis väljateenitud eurost. FOTO: Konstantin Sednev

Tapa summutitehase OÜ Universal Industries omanik Jüri Vellerand kinnitab, et 30–40 protsenti tehase töölistest on leitud renditööjõu vahendajate kaudu. Ilma välistöölisteta ei suudaks firma tegutseda. Vellerand keeldub avaldamast, milliste rendifirmade abil on ta omale töötajaid leidnud, ega vasta küsimusele, kas tema tehase töölised saavad rendifirmalt ametlikku ja õiglast palka. «Olen kuulnud, et firmasid on erinevaid. Lõppude lõpuks ei ole keegi neist töötajatest sunnismaine. Rusikareegel pidavat olema renditöötajal tuhat eurot neto. See on summa, mis nad koju saadavad. Seega on nad hästi makstud,» lausub Vellerand.

Postimehe uurimine tuvastas Ukrainas üle tuhande aktiivse töökuulutuse, millest pea kõigis otsiti Eestisse tööle mitut inimest. Neist enamikus lubatakse 250, osas isegi 300 tundi tööd kuus. Kuna palk käib tunniarvestuse järgi, võib see tööotsijatele sobida, kuid ületab Eesti seadustes ette nähtud tööajapiire ligi kaks korda. Riigile tähendab see kaotatud maksuraha, ülekurnatud töötajale aga tervise- ja tööohutuse riski.

2019. aasta on juba löönud kõik võõrtööjõuga seotud rekordid. Kui suvel ennustas siseministeerium, et lühiajaliste töötajate arv võib aasta lõpuks ulatuda 25 000 – 30 000ni, siis novembri lõpuks oli neid üle 32 000. Skeemides, mida paljud selle osalised kirjeldavad sõnaga «poolseaduslik», jäävad tihti kaotajaks nii ukrainlastest töötajad kui Eesti riik.

600 kurba kõnet aastas

«Ma pole kunagi näinud nii palju meeste pisaraid kui nüüd viimasel ajal,» ütleb Sirle Blumberg. Aastaid mittetulundusühingut Living For Tomorrow vedanud Blumberg peab inimkaubandusohvrite aitamiseks suunatud nõustamisliini. Kui ta selle tööga alustas, helistasid peamiselt eestlastest töötajad, kes olid elu hammasrataste vahele sattunud Skandinaavias. Seejärel helistasid seksikaubanduse ohvriks sattunud naised.

Sirle Blumberg FOTO: Mihkel Maripuu

Nüüd, kus Blumberg veab sama nõustamisliini sotsiaalkindlustusameti all, tuleb enamik ligi 600 kõnest, mis ta aasta jooksul saab, Eestis töötavatelt ukrainlastelt, moldovlastelt ja valgevenelastelt. Neil on samad mured nagu algul Soome õnne otsima läinud eestlastel. «Enamasti helistavad nad reede õhtul, kui palk on juba tükk aega saamata jäänud ja tööandja lõputud lubadused enam ei veena. Selleks ajaks on nad näljas ja ebanormaalsetes tingimustes,» räägib ta.

Blumberg on võtnud missiooniks sellises hädas inimesi aidata. Ta ütleb, et ebainimlikku kohtlemist kannatatakse välja hämmastavalt hästi ja kaua. Peaaegu iga tema klient, kes abi saab, ütleb, et andis kontakti omakorda edasi. «Kõigepealt on neil vaja, et keegi neid lihtsalt kuulaks. Seejärel saame vaikselt hakata koguma tõendeid, mis näitavad, kus ja kuidas nad töötasid.» Ning siis on võimalik vaidlus tööinspektsiooni viia.

Just nii läks Ruslan Batovskõiga. Goodstaff sõlmis temaga töölepingu, mille järgi pidi Batovskõi töötama ehitajana. Tegelikult töötas ta tehases. Leping ütles, et tööaeg on esmaspäevast reedeni kaheksa tundi päevas. Tegelikult töötas Batovskõi enamasti 12 tundi päevas ja kuus päeva nädalas. Juhul kui Batovskõi rikub konfidentsiaalsussätet, ähvardas leping 12 kuu töötasu suuruse trahviga. Ehkki leping sõlmiti ainult eesti keeles, kirjutas Batovskõi sellele alla.

Pikkade tööpäevade tegemine polnud talle probleem, sest ta sai tunnitasu – viis eurot tunnis. Pikemad tööpäevad tõid rohkem raha. Eelmise aasta detsembris sai ta isegi Eesti D-viisa, mis muutis ta töö siin grammi jagu seaduslikumaks. Probleemid tekkisid tänavu kevadel, kui Goodstaff lõpetas palga maksmise. Lõpuks võlgnes ettevõte Batovskõile üle 4000 euro.

Kui ta küsis maksuametist tõendit tema pealt tasutud maksude kohta, sai ta vastu tühja paberi. Goodstaff ei olnud tasunud sentigi makse. Muidugi tähendas see ka, et Batovskõil puudus sotsiaalkindlustus.

Postimees tuvastas veel viis Ukraina töötajat, kellele Goodstaff töötasu maksmata jättis. Üks neist, Dmitri Matvitšuk säästis raha naise vähiravikulude katmiseks. «Meil on seda raha tarvis süstideks ja tablettideks, aga teie otsustasite, et vajate seda rohkem kui meie. Loodan, et langetate õige otsuse ja maksate mu abikaasale, mis te talle võlgnete,» kirjutas Matvitšuki abikaasa Goodstaffi taga olevale Tarko Tammanile. Tulemuseta.

Tarko Tamman on kirju minevikuga mees. 2004. aastal mõisteti ta seitsmeks aastaks vangi süüdistatuna väljapressimises, röövis, tapmisega ähvardamises ja veel mitmes raskes kuriteos. Toona oli tema perekonnanimi veel Meringo, hiljem vahetas ta selle välja Tammani vastu.

Tarko Tamman FOTO: Eero Vabamägi

Postimehega kohtudes ütleb Tamman, et ei maksnud Batovskõile ja veel mõnele teisele mehele, kuna need ei nõustunud ootama ja kaebasid tööinspektsiooni. «Nad teadsid, et tehas ei olnud mulle maksnud, aga nad ei suutnud seda ära oodata. Oleks nad ilusti oodanud [saanuksid nad raha kätte].»

Tammani käekiri peegeldub Goodstaffi tegevuses. Eelmisel aastal ulatus ettevõtte müügitulu poole miljoni euroni, aga kvartalite kaupa näitas Tamman ettevõttes töötajaid nullist kuueni. Eelmise aasta augustis saadi maksuametilt ligi 73 000-eurone maksunõue, mis viitab, et maksude tasumata jätmine oli justkui osa äriplaanist. Sealt edasi läks ettevõtte käive langusse.

«Mul pannakse kohtutäiturite poolt arved kinni. Ma arvan, et firma jääb riiulile seisma,» ütles Tamman Postimehele septembris. Kolm kuud hiljem oligi Goodstaffi osalus üle kantud pankrotis taksofirmale OÜ Alantakso ning selle ainsaks juhatuse liikmeks määratud Lauri Hansberg. Hansberg on mees, kelle kätte säärases seisus ettevõtted tihti maanduvad.

Tööinspektsioon pole varem võõrtöölistelt laekuvate kaebuste üle eraldi arvet pidanud, selleks pole lihtsalt vajadust olnud. Tänavu selline arvepidamine avati – 11 kuuga laekus võõrtööjõuga seoses 157 avaldust. See on kuus protsenti kõigist avaldustest, kokku enam kui poole miljoni euro väärtuses.

Enamasti algab tee tööinspektsiooni poole kulgema hetkest, mil võõrtöölistele jäetakse ühel hetkel tööpraagile viidates palk välja maksmata, märgib inspektsiooni peajurist Liis Naaber. Samas pole palgata jäänud töölisega tõenäoliselt nagunii korralikku lepingut sõlmitud ja ka praagi eest saab palgast kinni pidada vaid kokkuleppel töötajaga, see tuleb dokumenteerida. Väidetavat praaki ära ei lammutata, maja ehitatakse ikka samast kohast edasi.

Sagedased on ka vaidlused, kus esmalt tuleb tuvastada töösuhe. Siis on vaja koguda tõendeid – käiku lähevad kõik SMSid, kirjavahetused ülemusega ja objektil tehtud fotod. Vaidluskomisjoni jõudnud tööandjad püüavad sageli väita, et näevad tema väidetavat töölist esimest korda – kirjalikku lepingut tema heaks töötamisest ju pole. Selleni saab arutelu jõuda aga alles siis, kui tööandjad üldse vaidluskomisjoni kohale ilmuvad.

Tööinspektsiooni on jõudnud ka juhtumeid, kus võõrtöölisele on makstud küll nõutud Eesti keskmist 1310-eurost palka, kuid tegelikult on pidanud tööline pool palgast automaadist sularahas välja võtma ja ülemusele tagastama, sest «söögi ja öömaja eest tuleb ju ka maksta».

Eesti riik ei tea, kui palju on siin täiesti ebaseaduslikult töötavaid võõrtöölisi. Siseministeeriumi ühe hinnangu järgi jääb nende arv tuhande ja viie tuhande vahele. Millel nii lai hinnang põhineb, ei oska keegi öelda. Lühiajaliselt registreeritud töötajate registrisse on novembri lõpuks jõudnud enam kui 32 000 inimest. See on rekord. Kuid sinna ei lähe kirja kõik Poola D-viisaga töötajad ega täiesti mustalt töötavad inimesed.

Samuti ei ole palju uuritud, milline on võõrtööjõu mõju Eesti majandusele. Eesti Panga suvine rahapoliitika hinnang ütles, et ehitussektoris võib kuni kaheksa protsenti töötajatest olla kolmandatest riikidest. Sama hinnangu järgi võis eelmise aasta 3,9-protsendisest majanduskasvust kuni kolmandik olla tänu võõrtööjõule. «Rangemad sisserändereeglid oleksid tähendanud ettevõtete jaoks suuremaid raskusi tööjõu värbamisel, suurendades seeläbi palgasurvet ning mõjutades Eesti elanike tööturukäitumist ja eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet,» seisab raportis.

Tartu Ülikooli majandusteaduskonna dekaan Raul Eamets on Eesti Panga hinnangu suhtes skeptiline ja nimetab seda lihtsustatuks. «Mina väidan, et kui toome väga palju võõrtööjõudu sisse, siis lühiajaliselt võidame, pikemas plaanis aga kaotame,» ütleb Eamets. «Asja tuum on madalam palk, mis võimaldab ettevõtjatel kulusid kunstlikult all hoida. Innovatsiooni mõttes on see negatiivne nähtus.»

Poolast komandeeringus

Valgevenelane Andrei Tsiško (38) saabus Eestisse mulle novembris. Ta on üks paljudest, kes saabuvad Eestisse tööle Poola D-viisaga. See tähendab, et ametlikult töötas ta Poola ettevõtte Belos Revel juures, see aga saatis ta Eestisse komandeeringusse. Tegemist on seadusliku nõksuga, mida kasutavad paljud firmad. Kui Eesti D-viisaga tööle tulevatele välismaalastele tuleb maksta riigi keskmist palka ehk 1310 eurot kuus, siis «poolakatele» saab maksta sealset miinimumtasu 510 eurot kuus pluss maksuvaba päevaraha. Iga sellise võõrtöötaja pealt kaotab Eesti riik maksuraha üle 600 euro kuus.

Tsiško värvanud Belos Revel kuulub Eesti päritolu Oleg ja Aksana Nurmele. «Oleg õpetas mind, et kui ma [Valgevene-Leedu] piiri ületan, pean piirivalvuritele ütlema, et lähen tööle Poolasse. Kui ütleksin, et lähen Tallinna, tõstetaks mind bussist maha,» räägib Tsiško Postimehele.

Poola avas uksed Ukraina töölistele juba 2006. aastal, kui riigis hakkas oma tööjõudu nappima. «Sel ajal oli probleemiks põllumajandus. Just põllumajandusministeerium surus seda seadusemuudatust,» ütles professor Pawel Kaczmarczyk Varssavi Ülikooli majandusteaduskonnast. «Eesmärk oli meelitada töötajaid hooajalistele töödele. Algul sai loa 100 000 – 200 000 inimest aastas, aga kui algas Ida-Ukraina konflikt, kasvas see arv hüppeliselt.»

Poola konsulaadi töötajad upuvad Lvivis ukrainlaste viisataotlustesse. FOTO: FOTO: Poola riigikontroll

Poola riigikontroll avaldas eelmisel aastal auditi, mis paljastas süsteemi kohutava nõrkuse. Selle järgi ei jõudnud 72 protsenti Poola D-viisa taotlejatest mitte päevakski tööle ettevõtete juurde, kes ametliku kutse esitasid.

«Selliste kutsetega äritseti ebaseaduslikult. Viisade taotlemisel esitati valeandmeid ja nii pääsesid välismaalased Schengeni ruumi valedel ettekäänetel,» seisab auditis. 90 protsenti töökutse saanud ukrainlastest ei jõudnud kunagi arvele riigi haigekassas. Igast viiest ettevõttest kahel, kes ukrainlastele kutseid esitas, puudus igasugune tegelik äritegevus. Üks selline ettevõte oli registreeritud bussipeatusse.

Viisataotluste arv kasvas igal aastal 200 000 võrra. Konsulaartöötajad uppusid paberitesse. Auditi järgi oli töötajatel ühe taotluse läbivaatamiseks aega kaks kuni neli minutit. Sellest piisas napilt, et kontrollida, kas kõik väljad on täidetud, aga mitte selleks, et uurida esitatud info paikapidavust. Poola välisministeerium markeeris viisapettusi küll võimaliku riskina, aga konsulaartöötajatele pettuste avastamiseks ühtegi koolitust läbi ei viidud. Väljastati soovitused, kuidas dokumente hinnata, aga neid soovitusi ei järgitud kordagi. Töötajatel polnud isegi ligipääsu vajalikesse andmebaasidesse, et esitatud andmeid kontrollida.

«Konsulaaresindused olid alamehitatud, et nii suure hulga taotlustega tegeleda,» oli auditi üks järeldusi. «On väga suur tõenäosus, et mõned ettevõtted olid fiktiivsed ning loodud vaid selleks, et aidata hankida tööviisasid,» kõlas teine.

Samal aastal muutis Poola D-viisade süsteemi natuke suletumaks, ent Kaczmarczyki hinnangul töötab umbes iga viies ukrainlane Poolas ebaseaduslikult. Tema uuringute järgi on haavatumas olukorras eelkõige naised. D-viisade arv aga kasvab jätkuvalt ning sel aastal peaks see ulatuma 900 000ni aastas.

Makse ei maksa

Tsiško hakkas Tallinnas ehitustel torutöid tegema. Ta töötas kümme tundi päevas, kuus päeva nädalas ja talle maksti viis eurot tunnis. Tsiško ütles Postimehele, et ei teadnud, et töötas Eestis ebaseaduslikult, enne kui töötasu hilinema hakkas ja ta teema Oleg Nurme juures üles võttis. «Kui ma nõudsin, et nad palkaksid meie [kuuemehelise] brigaadi seaduslikult, kutsusid nad mu kontorisse ja lasid lahti. Nad ütlesid, et ma olen liiga nupukas.»

Oleg Nurme FOTO: Kaader videost

Tsiško sõnul töötab Nurme Poola firmade kaudu Eestis vähemalt sada valgevenelast ja ukrainlast. «Nurme firma on paljudele esimene töökoht. Nad saabuvad siia Poola viisadega. Seejärel hakkavad vaikselt otsima paremat palka ja seaduslikumat tööd.»

Tarko Tammani kombel ütles Nurmegi, et ei maksnud Tsiškole, kuna polnud ise raha saanud ning selle asemel et oodata, algatanud valgevenelane streigi. Järgnenud vaidlustes lõhkunud Tsiško üürikorteri ukse ja sõimanud Nurmet koledate sõnadega. «Te kaitsete sitapead,» ütleb ta Postimehe ajakirjanikule.

Nurme ei tee saladust, et paljud ärid selles valdkonnas töötajate palkadelt makse ei maksa. «1310-eurose palga juures peaks maksma 650 eurot maksudeks. Kes tahaks seda maksta,» küsib ta. Enda sõnul maksab ta oma töötajatele kombinatsiooni palgast Poolas ja päevarahast. «Ma ei arva, et see, mida ma teen, kahjustaks Eesti riiki. Kui riik nii arvab, siis on mul parem siit lahkuda ja säästa oma tervist.»

Postimees tuvastas ligi 20 Poola ettevõtet, mis on viimase aasta jooksul Eestisse töötajaid lähetanud. Mitu neist asutati viimase kahe aasta jooksul ning need kuuluvad Eesti ettevõtjatele.

Tänavu esimese kuue kuuga lähetati ametlikult Poolast Eestisse 367 töötajat. Politsei- ja piirivalveameti ekspertide hinnangul ei registreerita aga kaugeltki mitte kõiki «lähetatuid». «Poola D-viisa annab kolmandatest riikidest pärit töötajatele küll õiguse viibida Schengeni alal, aga teises riigis võib töötada vaid 90 päeva,» selgitab Põhja prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalvetalituse asejuht Emeri Põld.

Kui 90 päeva on täis, peaks töötaja naasma sama pikaks ajaks Poola. See tähendab, et kasulikum võib olla mitte panna aega tiksuma. Näiteks Tsiško Eestisse lähetamisest tööinspektsiooni juures asuvas andmebaasis märki pole.

Üle tuhande kuulutuse

Ukraina töölised pürivad Euroopasse parema palga ja töö peale. FOTO: Svetlana Tiourina

«Tsemenditööd, armatuur ja raketised. Tasu: 1500+ eurot kuus. Eluasemekulud 100–150 eurot kuus. Tööaeg: 250 tundi kuus,» lubab kuulutus Ukraina ühel populaarseimal töökuulutuste lehel eurorabota.ua.

Postimees tuvastas 1019 sellist kuulutust, millega samal ajal Ukrainast Eestisse töötajaid otsiti. Enamik reklaame ei aegu või otsitakse korraga mitut inimest, näiteks tervet brigaadi. Enamasti lubatakse kuulutuses tunnitasu alates neljast eurost ja 250 või isegi 300 tundi tööaega kuus. Eesti seadus lubab ühes nädalas töötada 40 tundi, millele lisandub maksimaalselt kaheksa tundi ületunnitasu. Selle eest tuleks tasuda pooleteisekordselt. Olenevalt kuust tohiks Eestis maksimaalselt töötada 210 tundi kuus.

Postimees mängis tööotsijat ning võttis ühendust kümne kuulutajaga. Nad kõik kasseerivad pelgalt «kandideerimise» eest 50–300 eurot. Kuigi Ukraina seadus nõuab, et ka välismaale tööle minevatel ukrainlastel oleks emakeelne tööleping, ei anna tööpakkujad seda. Ükski kuulutaja ei nõustunud avaldama, millise ettevõttega leping sõlmitaks.

«Tööandja vaatab su üle. Töötad kolm kuud ilma tööviisata. Kui saad tööga hakkama, siis tehakse paberimajandus korda ja saad jääda kauemaks,» rääkis tööagentuuri Nikiloz-job kontakt Jevgenia, kes otsib Eestisse tõstukijuhte. Oma perekonnanime Jevgenia ei avaldanud.

«Aga kui ma ei saa hakkama?»

«Siis sõidad tagasi Ukrainasse!»

«Tagasisõidu maksab kinni tööandja?»

«Ei, sina maksad.»

Suurem osa võõrtööjõust saabub Eestisse siiski siinse D-viisaga. Kehtiva korra järgi tuleb neile tasuda Eesti keskmist palka ehk tänavu 1310 eurot kuus. Kui nad selle raha välja teenimiseks teevad tööd 250 tundi kuus või veel rohkem, on see üks mooduseid, kuidas maksudega trikitada.

«On inimesi, kes töötavad meeletu hulga tunde, et teenida see 1310 eurot, aga ametlikult töötavad nad regulaarse tööaja. Siis on inimesed, kelle tööleping näitab osalise koormusega tööd, mis annab võimaluse maksta neile vähem. Ja siis inimesed, kes ametlikult saavad 1310 eurot ja nende pealt on ka maksud makstud, aga töötajale endale makstakse tegelikult vähem,» räägib Emeri Põld.

Eestisse saabuvad lühiajalised töötajad tuleb arvele võtta nii vastavas registris PPA juures kui ka maksuametis. Kui maksuamet võrdles PPA-le esitatud andmeid enda omadega, hindasid nad, et riik on oktoobrist 2018 kuni septembrini 2019 kaotanud 16,5 miljonit eurot maksutulu.

«Meie analüüs näitas, et igast kolmest võõrtöötajast kaks kuulub maksuvältimise riskigruppi,» ütleb maksu- ja tolliameti juhtiv maksuaudiitor Jevgeni Shoron.

Ta nendib, et see arvutus on tinglik, kuna arvestab PPA andmebaasis registreeritud töötajaid täiskohaga töötajatena ega arvesta, kui osa neist jäi riiki saabumata või viibis haiguselehel. Samamoodi ei sisalda see arvutus neid inimesi, kes PPA registrisse kunagi ei jõuagi – ja neid võib olla Eestis kuni 5000. Iga sellise töötaja pealt kaotab riik ühes kuus veel enam kui 600 eurot maksutulu. See võib kokku tähendada isegi kolmemiljonilist maksuauku kuus.

Uus trend on see, et Ukraina ehitajad saabuvad Eestisse tööd tegema e-residentidest ettevõtjatena. Sel juhul ei teki neil õiguslikus mõttes traditsioonilist töötaja-tööandja suhet, vaid tegemist on alltöövõtuga eestlasest tellijale. Nii on nad iseenda tööandjad ja kõik välismaalaste seadusest tulenevad kohustused lasuvad neil, mitte aga tellijal, kellest nad tegelikult sõltuvad. Kõige rohkem ettevõtteid ongi e-residentidest Eestis loonud just ukrainlased. Kui paljud neist võiks olla ehitajate omad, et süsteemiga trikitada, pole teada.

«Ma olen näinud ukrainlastest e-residentide ettevõtet, kus terve ehitusbrigaad on juhatuse liikmed,» ütleb Shoron.

Kaks ööd lennujaamas

Ihor Kozatšok FOTO: Kaader videost

Ihor Kozatšok (51) ning tema sõbrad Rostislav ja Sergei saabusid otselennuga Kiievist Tallinna 24. juulil. Lõuna-Ukraina linnast Hersonist pärit mehed olid varem Eestis töötanud, ent nende viisad aegusid juunis ning nad läksid koju puhkusele.

Eesti piirivalvet ei veennud meeste jutt, et nad saabusid siia puhkust pikendama. Neil olid küll kaasas tennisereket ja ujumislestad, aga mitte piisavalt raha puhkuseks. Piirivalvele ei meeldinud ka nende jutt, et nad ööbivad oma endise ülemuse juures. Mehi riiki ei lastud ning nad veetsid öö lennujaama rahvusvahelisel alal, süües kodust kaasa võetud leiba ja vorsti. Kaks päeva hiljem olid nad sunnitud sama lennuga tagasi Kiievisse lendama.

Riiki sisenemise keelu saavate ukrainlaste arv kasvab hüppeliselt. 2017. aastal oli see kõigest 84, tänavu 11 kuuga juba 574. «Me kahtlustame, et nad mängivad turiste, ent tegelikult tulevad siia tööle. Nad alustaksid töötamist ebaseaduslikult,» ütleb Emeri Põld.

Sisenemiskeelu saavate inimeste arvu suur hüpe näitab, kui kiiresti kasvab siia tööle saabuvate ukrainlaste arv. «Ent see (lennujaamas saadud keelud – toim) on vaid murdosa tegelikust arvust, sest enamik inimesi ei saabu siia lennukiga. Nad tulevad bussi või autoga,» sõnab PPA identiteedi ja staatuste büroo nõunik-ekspert Liis Valk. «Meil ei ole adekvaatseid andmeid töötajate arvu kohta siin. Reeglina ei ületa nad Schengeni piiri Eestis, vaid teistes riikides. See tähendab, et meil ei ole arvepidamiseks ühtegi pädevat tööriista.»

Ukraina võõrtöölised Tallinna lennujaamas. 2019. suvi. FOTO: Kaader Postimehe Videost

Nii läks ka Kozatšoki ja tema sõpradega. Nad lendasid tagasi Kiievisse. Nende ülemus Eestist sõitis neile sinna autoga vastu. Nad ületasid Schengeni piiri Poolas ja 24 tundi hiljem olid Maardus. «Ma olen siin! Just jõudsime Maardusse,» teatas Kozatšok Postimehele 30. juuli südaööl saadetud SMSis. Ta ütles, et nad ootavad, kuni ülemus ajab paberid korda, ja siis alustavad tööd – lähetatuna Eestist Soome.

Töötajaid tühjade pihkudega jätvatel ärimeestel on sageli mitu firmat, mille alt ukrainlastele tööd pakutakse. Kui üks satub politsei radarile või esitab maksuamet nõude, on lihtne seda maha jätta ning jätkate teisega.

Näiteks Ihor Bolilõi ja Oleksandr Pidvortšanskõi töötasid keevitajatena OÜ Flincona juures. Ettevõte jättis esimesele maksmata üle 4600, teisele aga enam kui 5500 eurot. Mehed viisid asja tööinspektsiooni, kes langetas otsuse nende kasuks. See aga ei tähenda veel raha. Et raha saada, andsid nad nõude edasi kohtutäiturile, aga pool aastat hiljem on nad ikka tühjade pihkudega.

«Kohtutäitur ütles, et ainuke võimalus oleks kohtusse minna, aga meil pole selleks raha,» ütleb Bolilõi neli kuud hiljem.

Flincona taga olev Andrei Baulin on aga juba ammu ettevõtte juhatusest lahkunud ning reklaamib Ukrainas uue ettevõtte, OÜ Amfacon alt.

Donbassi sõja veteran Ruslan Batovskõi hakkas aga Goodstaffist lahkudes tööle teise Eesti ettevõtte juures metsatöödel. 4. detsembril, kui Batovskõi viisa aegus, sõitis ta koju Ukrainasse. Ta ütleb, et võibolla tuleb järgmisel aastal jälle.

Tarko Tammanist ei ole ta poole aasta jooksul midagi kuulnud. Kohtutäitur ütleb, et erilist lootust raha saada ei ole. Järgmine samm oleks Tamman kohtusse anda. Batovskõi kaalub seda kaasnevatest kuludest hoolimata.

Ta tuli Eestisse tööle, et täita siin teenitud rahaga mitu unistust. «Ma tahan osta Kiievisse korteri ja tasuda inglise keele ning programmeerimiskursuste eest.» Kohtusse minek on tema jaoks põhimõtte küsimus, sest just saamata jäänud raha aitaks täita unistused.

«Ma tahaksin selle asja lõpule viia. Tunnen end solvatuna, sest olin sunnitud kaks kuud tasuta töötama.»

14.12.2019 17.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto