Sisukord
Meie Eesti
Tänane leht

Iris Pettai: lepitus – kannatanu ohverdamine mugavusele

5 min lugemist
Iris Pettai. FOTO: Erakogu

Lähisuhtevägivalla ohvrite õiguste kaitse on Eestis lapsekingades – ohvrit ja ründajat püütakse lepitada ning puudub perevägivalla seadus. Ühiskonna teadlikkus on aga tõusuteel ja inimesed soovivad muutusi, kirjutab Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja, sotsioloog Iris Pettai.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Hiljutine Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üle-eestiline vägivallateemaline uuring näitas, et iga neljas naine on kogenud füüsilist, iga viies seksuaalset ja 40 protsenti vaimset vägivalda. Meestest on igal kolmandal kogemusi füüsilise, igal neljandal vaimse ja kahel protsendil seksuaalse vägivallaga. Kokku on vägivallakogemusi pea pooltel naistel ja igal kolmandal mehel.

Naised kogevad vägivalda peamiselt kodus oma elukaaslase või partneri poolt: kodus on kõigist vägivallakogemusega naistest 70 protsenti kogenud füüsilist vägivalda, 50 protsenti seksuaalset vägivalda ja 46 protsenti vaimset vägivalda. Ohtlikkuselt teisel positsioonil on naiste jaoks vägivald, mis leiab aset avalikes kohtades, ja kolmandal kohal on tööl kogetav vägivald. Naiste puhul on nii füüsilise kui seksuaalse vägivalla peamine toimepanija kas praegune või eelmine abikaasa või partner, lähedane sõber või teised pereliikmed.

Mehed kogevad vägivalda peamiselt avalikes kohtades, kus 63 protsenti kõigist vägivallaohvritest on kogenud füüsilist, 38 protsenti vaimset ja 50 protsenti seksuaalset vägivalda. Oma kodus esineb meestevastast vägivalda märksa vähem, 30 protsenti on kogenud füüsilist või seksuaalset ja 32 protsenti vaimset vägivalda. Meeste puhul on füüsilise ja ka vaimse vägivalla peamisteks toimepanijateks sõbrad või lähedased tuttavad, juhututtavad, võõrad või teised pereliikmed. Oma partneri vaimse vägivalla all kannatab kuus protsenti meestest.

Eestis lõpeb 70–80 protsenti kehalise väärkohtlemise juhtumitest lepitamisega. Lepitamine tähendab, et süüdimõistva otsuse asemel suunab prokurör juhtumi lepitamismenetlusse ning edasi «lepitataksegi» ohver ja vägivallatseja. Vahendajad, kelleks on Eestis ohvriabitöötajad, püüavad pooli omavahel kokku viia, sõlmitakse leping ohvri ja vägivallatseja vahel, kus vägivallatseja võtab endale mitmesuguseid kohustusi – näiteks kuue kuu jooksul mitte tarbida alkoholi, mitte käituda vägivaldselt jne.

Sellist lepitamist peavad asjatundjad aga ohtlikuks, sest vahendaja võtab endale tohutu vastutuse, mille õigustamiseks tema käed jäävad lühikeseks. ÜRO initsiatiivil tehtud uuringutest on selgunud, et tihti toimub lepitamine sundolukorras ja hirmu all. ÜRO juhtis esimesena tähelepanu lepitamismenetluse puudujääkidele ja sisuliselt keelustas selle kui ohvri jaoks ohtliku variandi juba 1996. aastal.

17.12.2019 19.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto