Selline on ketiapteekide «nali» neile, kes ütlevad, et apteegireform peab jõustuma praegusel kujul uue aasta 1. aprillil. Suletud uksed peaksid näitama, kui mastaapne on see must stsenaarium, mis reformi jõustudes realiseerub. Tegevuse lõpetab üle 300 apteegi ja vaadaku sotsiaalministeerium ning teised asjaosalised siis ise, mis edasi saab.
Kel viimase ööpäeva jooksul apteeki asja pole olnud: eile pärastlõunal otsustasid apteegireformi vastu võitlevad ketiapteegid, et sulgevad sisuliselt igasuguse etteteatamiseta oma uksed kogu ööpäevaks. Samas pääseb Eesti Apteekide Ühendusse kuuluvatesse Apotheka, Benu, Euroapteegi ja Südameapteegi apteekidesse kolmapäeva hommikust.
Ravimiameti sõnul pole üksnes ööpäevaks sulgemise korral keegi seadust rikkunud. Konkurentsiamet seevastu uurib, kas on rikutud konkurentsiseadust ja kas oma tegevust on koordineeritud ehk tegutsetud kartellina.
See kõik on reaktsioon nädala alguses riigikogus läbi kukkunud katsele apteegireform uue eelnõuga ümber kirjutada. Nagu ütleb apteekide ühenduse juht Timo Danilov, igal otsusel on tagajärg: «Kuna poliitikud on andnud sõnumi, et Eestis piisab 200 apteegist ja 300 apteeki võib sulgeda, ilma et sellest apteegiteenus ja ravimite kättesaadavus kannataks, siis on nad sellega vastutuse endale võtnud.»
Paradoksaalsel kombel näitabki suurte ketiapteekide käik ilmekalt, mille pärast riik ravimite hulgimüügi ja apteegituru lahutamise ning apteegiäri killustamise ette võttis.
Apteegituru jagunemisega paari-kolme väga suure tegija vahel kaasnebki see, et neil on väga suur jõud. Nagu näitas eilne päev ja veel ka tänase esimene pool, on selle jõu vääriti kasutamisel üsna arvestatav mõju. Väita aga, et praegu tekitatud olukord peegeldab kuidagi seda, mis juhtuks aprillis, on ilmne häma.
Taas kord arvudest: veidi enam kui 300 apteegist, mis ravimiameti sõnul praegu nõuetele ei vasta, asub valdav osa ehk üle 200 Eesti suuremates linnades – seal pole apteekidest kaugeltki puudust. On ka raske uskuda, et asulate tuiksoontel paiknevad müügikohad lihtsalt tühjaks jääksid.
Mõistagi on reformil oma kitsaskohti ja nende üle tuleks arutleda, ent praegune käik on kaugel konstruktiivsest. Liiati pole seda olnud ka reformi katkestamise poliitiline menetlemine.
Tahaks küsida, kelle poolehoidu ketiapteegid niisuguse käitumisega võita püüavad, kuid nagu eilne päev näitas, polegi inimeste hinnang sellise tegevuse suhtes üksmeelselt tauniv. Leidub neid, kellele mõjus veenvalt suletud apteegi uksele riputatud selgitus, et kui reform ära tehakse, siis 1. aprillist ongi see apteek juba jäädavalt suletud.
Ent nagu eespool toodu näitab, pole olukord sugugi nii mustvalge. Just musta värvi on lähemal vaatlusel vähem, kui mõni asjaosaline püüab näidata. Apteegiteenuse selline pantvangi võtmine annab veelgi kaalu seisukohale, et proviisori kutse-eetika on apteegiäri lahutamatu osa.
