E, 30.01.2023

Menulaulude autor Airi Liiva: ma tean, mis on õnnelikkuse ja edukuse võti 

Priit Pullerits
Menulaulude autor Airi Liiva: ma tean, mis on õnnelikkuse ja edukuse võti 
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Airi Liiva oma Laulupesas. Kohe näha, et loominguline inimene!
Airi Liiva oma Laulupesas. Kohe näha, et loominguline inimene! Foto: Sille Annuk

Mis suurem eesmärk mul siin elus ikka olla saab, kui olla nelja lapse ema ja näha nende arengut, ütleb populaarsete lastelaulude looja Airi Liiva. Ometi suudab ta oma pere kõrvalt pakkuda lusti ja rõõmu veel sadadele tuhandetele lastele ja nende vanematele, ning mitte üksnes Eestis, vaid ka palju kaugemal.

Kel väikesed lapsed – või lapselapsed –, ei saa mitte teada selliseid laule nagu «Tahan, ei taha!», «Kiisud keerutavad tantsu», «Tantsukingad», «Laskem laulda» või «Käänulised teed». Neist kahte esimest on Youtube’is vaadatud üle kahe miljoni ning kolme järgmist üle miljoni korra. Seda on mitu korda rohkem kui Eestis lapsi, kellele need laulud on ennekõike mõeldud. Mõelge ise, millest see räägib!

Kõigi nende ja veel ligi kahesaja menuka lastelaulu (näiteks «Porilaul», «Vannilaul») muusika ja sõnade autor on Airi Liiva (36), nelja lapse ema.

Katkend intervjuust.

Teie lapsepõlv jäi nõukogude aja lõppu. Oli see siis nii kohutav, nagu president kord viitas?

Ei, üldse ei olnud. Olin nii kaua õues, et ema-isa pidid hõikama: «Airi, tule tuppa!»

«Ma natukene veel olen!»

Elasin küll paneelmajas – ja suvel maal suvilas –, aga mulle meeldis: maja ees mängiti trihvaad jms asju. Siis ei olnud nii palju kiusatusi. Telekat vaatas enamasti isa. Mul oli väga mõnus lapsepõlv.

Meie lastel ei ole võimalust minna suve alguses maale ja tulla suve lõpus tagasi, nagu mul oli. Kuid ega me raatsiks abikaasaga neid ka kusagile ära anda, sest meile tohutult meeldib nendega igasugu asju koos teha. Nad kasvavad ju nii kiiresti, tahaks seda võimalikult palju kõrvalt näha.

Teil on neli last. Miks nii palju?

Mulle tundub, et on vahe, kas on üks või kaks last, aga kas on kaks või neli – seal suurt vahet enam ei ole. Mul on alati olnud soov, et võiks olla kolm-neli last. Lapsed on nii mõnusad. Mulle meeldib suurperede sagin-madin, mäsu ja kooskasvamine. Ja meeldib laste kasvamise protsess. Kui kogesin seda ühe lapsega – kuidas ta oli imik, kuidas hakkas lalisema, siis naerma –, tahtsin seda veel kogeda, sest see läheb ju nii kiiresti mööda.

Siis hakkavad lapsed koos mängima. Kaklevad muidugi ka – see on normaalne, me ka õega kaklesime –, aga kui õhtul on magama minek, läheb väiksem poiss ikka suurema poisi kaissu, ja kui hommikul lähen äratama, siis magavad koos. Vennaarmastus on nii suur.

Lapsed on toredad. Mis suurem eesmärk mul siin elus ikka olla saab, kui olla emaks mitmele toredale inimesele ja näha nende arengut. See on minu arust väga õilis.

Aga muret on lastega ka ju palju!

Ikka! Eks ma ka muretsen, olen ju kõrvalt näinud väga haigeid lapsi. Raseduste ajal olen kõvasti muretsenud, mõeldes, et mis siis, kui...

Märksõnad
Tagasi üles