Andres Sepp: metsa näo säilitamiseks tuleb seda raiuda

Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) peametsaülemal Andres Sepal on hea meel, et nii paljud inimesed koos peredega jõudsid jõuluajal riigimetsa kuuse järele. FOTO: Sille Annuk

Inimesed on harjunud Kose ümbruse metsadega praegusel kujul. Kui minna mõtetes ajas tagasi – aega, kui tänased Kose metsade eestkõnelejad hakkasid seda tähele panema –, oli suurem osa neist metsadest juba umbes 50 aasta vanune.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Selline mets näeb vägagi suure ja vana metsa moodi välja. Koos metsaga kasvades ei pane me tähele, et ka tema vananeb, kasvab suuremaks ja tüved lähevad jämedamaks. Me ei pane ka tähele, et metsamehed läbi aegade on metsa eest hoolt kandnud ja seda kasvatanud.

Nii on tekkinudki arusaam, et kogu aeg on kasvanud ühesugune mets ja äkki tahetakse raiuma hakata. Miks? Miks nüüd? Miks lagedaks? Need on täiesti õigustatud küsimused.

Kuid iga metsa aeg saab ükskord otsa. Mitte selles mõttes, et ühel heal päeval metsa enam pole, vaid vanad kuusikud hakkavad tasapisi looduslikult asenduma lehtpuudega ja Kose kandi viljakamatel muldadel võsastuma. Seda protsessi võib sealsetes metsades juba ka märgata.

Nüüd ongi kätte jõudnud otsustamiskoht. Kas laseme seni metsameeste tarkusega majandatud kuusemetsal areneda omasoodu ja võtame teadmiseks, et järeltulevatele põlvedele kujunevad Kose metsade asemele hoopis teistsugused metsad. Või kasutame teist võimalust ja võtame ka neist metsadest kasutusele kõige kiiremini taastuva loodusvara – puidu –, et vähendada oma igapäevast ökoloogilist jalajälge, ja kujundame Kose metsad tulevikule mõeldes erivanuseliste ja eri puuliikidega rikka elustikuga metsadeks.

19.12.2019 21.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto