Teeneka animafilmide autori, karikaturisti ja pedagoogi Priit Pärna värskeimas raamatus seisavad legendaarsed kilplased vastamisi globaliseeruva maailma uusrumalustega. Kibedat äratundmist jagub meile kõigile, aga nalja saab ka.  

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sel ajal, kui fotograaf otsib koos Priit Pärnaga (73) tema Miiduranna kodus parimat võttenurka, et vanameistrit tema loominguliselt segamini töötoas jäädvustada, põrnitsen aknast sügishalli merd.

Ja vormin peas küsimusi, mida äsja ilmunud «Kilplaste» raamatu kohta esitada. Tegu pole rohkem kui 40 aasta eest ilmunud, hoobilt omalaadseks klassikaks saanud kilplaste multika järgi tehtud koomiksiraamatu uustrükiga. See on uuesti loodud ja joonistatud lugu, milles küll leidub mõnusat äratundmist pakkuvaid detaile. Mitmekihiline, pigem tume huumor. Kibemagus grotesk, näpistav allegooria. Ja mure uksest, aknast ja muidugi kõikvõimalikest meediatorudest sisse pressiva globaalse rumaluse pärast. Ja need mustad kaabud kilplaste peas… Stopp! Ärge hakake vedama nii sirgeid seosejooni Pärna kilplaste ning praeguse eluolu ja päevapoliitika vahele. Pärn on keerulisem.

Nii nagu see kaamoshall meri, mis ta koduaknast paistab, pakub avastamiseks põnevaid detaile ja varjundeid – kui vaid pikemalt süveneda –, on ka Pärna kilplaste raamatuga.