Sisukord
AK
Postimees
21.12.2019
Eesti President Kaljulaid: sel aastal pandi mulda seemneid ja me ei tea, millised tulevad õied (45) Majandus Seda aktsiat veganid ostaksid Tesla aktsia hüppas rekordtasemele Aastalõpu osturalli viitab optimismile Välismaa Udmurtide keeletragöödia: vanemad ei taha lastele emakeelt õpetada (4) Prantsuse tankid Eesti soodes hätta ei jäänud (23) Arvamus Värske toompealase suur amps (1) Valge laeva maaletooja Riski armastav peaminister Veart mees, veart film Juhtkiri: presidendi selge sõna (44) Toomas Kask: sõna sõna vastu ehk usk (4) Sport PM Itaalias. Ragnar Klavan koondisest: kui tulen, võtaksin Karol Metsalt koha ära (1) Jaanus Kriiski kolumn: koolilaps peab ka kehalises kasvatuses hinde saama! (20) Mitte aasta parim, vaid aasta tüliõun Tänak valiti maailma kolmandaks autosportlaseks Kliima Nessun dorma ehk täna öösel ei tohi keegi magada (3) Merendus Luba käes, väga palju on teha AK Rupert Sheldrake: meil on kultuur, kus kõike peetakse õiguseks ja enesestmõistetavuseks (4) Milline kurb allakäik – olla inimene Tallinn 800: värvirõõmu Vahemere äärest EKI keelekool: šampanja aeg käes, siidri oma tulekul (1) Andi Hektor: tädi Maali ja Pihtipudase memm Nokia jahil (6) Kas lätlased teevad meist paremat teatrit? Mesikäpa sentatsioon: Must auk paneb universumi paisuma Mesikäpp. Uudis metsavendade punkri taastamisest tegi maailmale ringi peale Mesikäpa geeniuuring näitab: just nii nägi välja muistne skandinaavlane Arter Aasta loomaarst: koeraomanik käigu kindlasti koertekoolis Kui vähem oleks rohkem (1) Menulaulude autor Airi Liiva: ma tean, mis on õnnelikkuse ja edukuse võti (3) Aus ja mõne rajuma puritaani silmis ehk ohtlikki Baruto rääkimata lood «Admiral Bellingshausen» valmistub otsustavaks etapiks ja Antarktikasse jõudmiseks Kirss jõululaual: pardipraad See kaunis kuusepuu Kuraditosin peokleiti pahadele tüdrukutele Meelelahutus Koomiks Sudoku

Tallinn 800: värvirõõmu Vahemere äärest

4 min lugemist
Läbipaistva klaasi kõrval on Vahemere regiooni klaasimeistrid teinud ka sinisest klaasist nõusid, millest lõviosa on leitud Saksamaa rannikulinnadest ja Rootsist. Eesti seni ainus sinisest klaasist emailpeekrileid pärineb Viljandi ordulinnusest. FOTO: Viljandi Muuseumi Arheoloogiakogu, Vm 10922: 834, 912, 948 Jt; Foto: Jaana Ratas

13. sajandi Taanilinn oli maailmale avatum, kui arvata võiks, ning leidude seas on ka kaugelt Vahemere äärest pärit veiniklaaside jäänuseid, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Nüüdisajal on kombeks kõnelda meie kaasaja maailmast kui globaliseerinud ühiskonnast, kus kõik on kõigega seotud ning ka kaugeimad paigad asuvad peaaegu käeulatuses. See on siiski vaid osaliselt tõsi, sest ehkki vahemaad kohtade vahel on tõepoolest pea olematuks vähenenud, pole maailm kunagi hermeetiliselt suletud olnud. Vahetut suhtlust kaugete kohtade, kaubavahetust silmapiiri taga asunud piirkondadega, rahvastiku juurdevoolu ja palju enamat oli meie kodunurgas juba kiviajal, kõnelemata hiljemalt alates viikingiajast toimunud aktiivsest transiitkaubandusest piki Eesti rannikut ja jõgesid. Seega pole põhjust imestada, et tuhandete kilomeetrite kaugusel asunud maade münte – olgu need Rooma riigi aegsed või hilisemad araabia rahad – on maapõue sattunud isegi mitmel pool Tallinnas.

Ka 13. sajandi Tallinn oli muu maailmaga tihedalt seotud. Kuigi me ei saa vähemalt praegu näidata toonase Lübecki ja Brüggega võrreldavaid, Sansibari, Nepali ja Indoneesiani küündinud kaubakontakte, pole kahtlust, et Vahemere põhjakaldal tegutsenud kaupmeeste ja seal käinud inimeste kaudu jõudsid peened maitsed ja tarbeesemed ka Läänemere idakaldale. Arvatavasti oleme kõigest ühe-kahe õnneliku juhuse kaugusel võimalusest arheobotaaniliselt tõestada, et sarnaselt 13. sajandi Põhja-Euroopa tähtsate kaubakeskustega nautisid ka Taanilinna elanikud eksootilisi puuvilju, vürtse ja maitsetaimi – kes rohkem, kes vähem.1 Vähemalt annavad selleks lootust üksikud värvilised klaasikillud Toompealt, vanalinnast ja Roosikrantsi tänavalt – need on seni peaaegu ainus käega katsutav kinnitus siia jõudnud Vahemere regiooni ainelisest kultuurist.

Tallinna 13. sajandi lõpu majapidamiste värvikirevast lauailust on meieni jõudnud vaid näputäis kilde Vahemere põhjarannikul toodetud emailmaalingutega peekreist. FOTO: TlÜ Arheoloogia Teaduskogu, Ai 6332: 1099, Ai 5777: 1110, Ai 6109 I: 614; Foto: Jaana Ratas

Tallinna peekrikillud kuuluvad 13. sajandi lõpu ja 14. sajandi esimese poole vahel Veneetsias tegutsenud klaasimeistrite kätetöö sekka. Selliseid emailmaalingutega jooginõusid teatakse üle Euroopa umbes 250 ringis, Egiptusest Portugali ning Iirimaast Soomeni, kusjuures üks suuremaid ja paremini säilinud peekrikogumeid pärineb Tartust.2 Seal küündib keskaegse Veneetsia klaaspeekrite kollektsioon praegu 14 eksemplarini, sama palju tuntakse Lübeckist, kuid märksa katkendlikumal kujul.3 Peale Tallinna ja Tartu on Vahemere klaasi Eestis leitud üksikute katketena veel Pärnust, Haapsalust, Otepää ja Pikasilla linnusest ning Viljandist. Tavaliste läbipaistvate peekrite kõrval pärineb viimasest ka sinisest klaasist jooginõu katkeid, millele leidub kõigest tosinkond paralleeli, needki peale ühe erandi ainult Läänemere-äärsetest kaubalinnadest.

Euroopa suurim 13.–14. sajandi emailmaalingutega peekrite kollektsioon ei asu Tallinnast kaugel – kõige enam on sellelaadseid leide avastatud Tartust, praegu veidi enam kui tosina jagu. FOTO: Tartu Linnamuuseumi Arheoloogiakogu, Tm A108: 652/1; Foto: Alar Madisson

Miks Tallinnast, kus arheoloogilisi uuringuid on toimunud oluliselt suuremal alal kui Taaralinnas, piirdub vastavate klaasileidude arv kõigest viie pisikese killuga, seletub ilmselt erineva prügiladestamispraktikaga linna algusaegadel. Kui Tartu klaaspeekrid on pea eranditult leitud 13.–14. sajandi jäätmekogumiskastidest, siis Tallinnas kohtab nii vanu prügikaste harva, sest olmejäätmed, mis olid ladestatud kodukinnistu tagahoovis asunud prügihunnikusse, aeti pikapeale laiali või viidi mujale. Selle tagajärjel jäid algselt peaaegu tervena säilinud anumaist või suuremaist killukogumeist alles vaid üksikud tükid, erinevalt aastasadu puutumatuna püsinud jäätmekastide sisust. Nii pole põhjust arvata, et Tartu poole teel olnud 13.–14. sajandi kaupmehed jätnuks Tallinnas, Pärnus või Riias oma kaupa pakkumata või et Tartu otsekontaktid Itaaliaga olnuks teiste Liivimaa linnade omadest tihedamad.

Läbipaistva klaasi kõrval on Vahemere regiooni klaasimeistrid teinud ka sinisest klaasist nõusid, millest lõviosa on leitud Saksamaa rannikulinnadest ja Rootsist. Eesti seni ainus sinisest klaasist emailpeekrileid pärineb Viljandi ordulinnusest. FOTO: Viljandi Muuseumi Arheoloogiakogu, Vm 10922: 834, 912, 948 Jt; Foto: Jaana Ratas

Miks ja mis moel alates 1280. aastaist Veneetsia meistrite valmistatud klaaspeekrid Tallinna lahe äärsesse kaubalinna jõudsid, on sama keeruline öelda kui välja selgitada klaasnõude omanikke. Võimalusi on mitmeid, millest mõned paistavad seni kogutud leidude valguses tõenäolisemana kui teised.

13. sajandi lõpukümnendid on just see ajajärk, kui Põhja-Itaalia kaupmehed leidsid aina enam tee põhjapoolsesse Euroopasse. Varasemast tuttava Inglismaa lõunaranniku ja Londoni kõrval seadsid nad end püsivalt sisse mandril, Brügges, millest oli kujunemas tärkava hansaregiooni juhtivaid kaubavahenduskeskusi. Nii tõid Genova kaupmehed piki Vahemere rannikut seilates tee peal ette jäänud kohtadest endaga kaasa kauplemisväärset kraami: Itaaliast tekstiili, Hispaaniast keraamikat ja toiduaineid, kõnelemata Lähist-Idast ning Aasiast-Aafrikast pärit toodetest. Võimalik, et klaasi kui kergelt puruneva materjali puhul eelistati samuti pikka mereteed – üle Alpide kulgeva kaubaraja kasutamine oli palju keerulisem ja oluliselt kulukam, muutes odava olmekauba maitsi liigutamise liiga kalliks. Sestap tundub esmapilgul tõenäolisem, et Läänemere-äärsetesse linnadesse arvukalt jõudnud kirevad peekrid osutavad Brügge vahendusel toimunud kaugkaubandusele.

Teiselt poolt räägivad sellele vastu peekrite leiukohad. Samal ajal kui Brügge kui hansakaubanduse sõlmpunkti ümbruskonnast Veneetsia peekreid leitud polegi, on neid arvukalt teada piki Reini jõge kulgenud kaubatee äärest ning paljudest lähikonna keskustest. Niisiis näib ikkagi, et hoolimata palju mugavamast mereteest, eelistati õrna klaasi lõunast põhja tuua koormaloomade seljas, üle mägede ja läbi arvukate tollipunktide, kuniks laevatatav jõgi tegi edasise transpordi tunduvalt hõlpsamaks. Samuti toimus ka muu suhtlus Itaaliaga, kust jõudsid Läänemere äärde nii paavsti juurest naasnud kullerid, sealkandis õppinud haritlased kui ka pühapaikades käinud palverändurid.

Tülikas ja kulukas transport muutis valmistamispaigas odava masstoote tuhandete kilomeetrite kaugusel asunud tarbija jaoks hoopis luksusesemeks. Värvilised klaasnõud ei jõudnud kindlasti mitte igaühe lauale, vaid ennekõike sai neid endale lubada jõukam linnarahvas ning kõrgem seisus ehk need, kellele argijoogina tuntud õlle kõrval oli taskukohane tarvitada ka imporditud veine. Kas need olid Veneetsia peekrite kodumaal valminud joogid, on pigem kahtlane, kuid paari üksiku samast ajast pärit Prantsuse veinikannu fragmendi kõrval on need klaasikillud seni ainsad ainelised tõendid esimeste tallinlaste pidulauda ehtinud eksootilisest inventarist.

1       Vt nt Ülle Sillasoo ja Sirje Hiie, An archaeobotanical approach to investigating food of the Hanseatic period in Estonia. – Sabine Karg (toim.), Medieval Food Traditions in Northern Europe. Publications from the National Museum Studies in Archaeology & History, 12. Copenhagen 2007, lk 73–96.

2       Värskeim kokkuvõte: Ingeborg Krueger, Die europäischen emailbemalten Becher des 13./14. Jahrhunderts: Eine Zusammenfassung zum Forschungsstand. – Journal of Glass Studies, 60, 2018, lk 129–162.

3       Peekrite päritolu ja arvukuse kohta vt nt Arvi Haak, Ahti Niilisk, Ain Mäesalu, Peeter Ritslaid ja Jaak Kikas, Tartust leitud 13.–14. sajandi emailmaalingutega klaaspeekrite elementanalüüside tulemustest. – Tartu linnamuuseumi aastaraamat, 21. Uurimusi Tartu linnaarheoloogiast. Tartu 2018, lk 55–66.

Seotud lood
20.12.2019 23.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto