Kui vähem oleks rohkem

VILLU PÄÄRT FOTO: Sille Annuk

Sinakalt kiiskav kiilasjää. Tuul puhub, nagu ta puhus selle nädala tormipäevadel. Vanad puud on hämmingus, mida need oksad niimoodi rahmeldavad.

Tuulest ei lase end segada seltskond hakke. Nokad õieli, askeldavad nad millegi kallal, mis näib neile justkui toit.

See on vana kalmistu Kesk-Eestis. Hakid nokivad plastist kalmuküünlatopsi. Tuul lennutab topse ja nende plekist kaasi, nagu ise tahab. Kolin ja tuule ulgumine. Kümned lendavad topsikud. Selline rahu rahupaigas vahetult enne aasta lõppu.

Kolm päeva varem oli kõik teisiti. See ilus ja vana kalmistu, kuhu sajad ja sajad inimesed jõululaupäeva õhtul tulevad, et oma lähedaste haudadel küünlaid süüdata, oli kaetud lumega. Õhukese küll, aga lumega.

Iga süüdatud küünlaleek sai lumevalgusest võimenduse ja koondpildis hubisesid tuhanded küünlad lumes kui tulevaip. Ilus, soe ja turvaline.

Tundub, justkui vaid see tulevaip lahutakski lahkunuid ja olijaid. Seal on vanaemad, onud, õed, vennad, isad, lelled, emad, lapsed, vanaisad, tädid. Kes kõik veel, keda oli vaja meeles pidada.

Küünlaid, teinekord perel lausa kilekoti kaupa suurem kogus kaasas, tulid süütama need mäletajad, kes elus ja kel tahtmist, et selles talvekülmas muidu nii kõledana tunduvas paigas oleks pisutki kodusoojust, armastust ja rahu, mida need, kes juba küünalde all, olid neile kord pakkunud.

Väga ilus komme.

Jõuluööl muutus ilm.

Läks sulaks ja mõne päevaga asendusid rajad, mis küünlatoojad olid lumme tallanud, kiilasjääga. Kustunud küünlaid hakkas loodus omatahtsi pillutama.

Kui poes verivorsti-, süldi-, piparkoogi- ja glögimägedest üle vaadata, siis jäävad kindlasti silma ka küünlamäed. Kalmuküünla mäed. Lihtsad. Keerukamad. Klaasist topsides. Punastes topsides. Plekist mütsi all, ilma mütsita.

Heitke pilk enda ees seisvate inimeste ostukorvidesse. Seal on küünlad. Igas korvis. Ostame küünlaid. Me mäletame.

Aga ühe õhtuga veame kalmistutele tonnide kaupa plasti, plekki ja klaastotsikuid, mis pärast leegi kustumist on rämps.

Rahvaluuleteadlane Marju Kõivupuu, surmakultuuri uurija, nõustub, et kalmistul võib jääda mulje, justkui käiks võistlus, kes jaksab süüdata rohkem küünlaid. Iga lapselaps toob vanaemale oma küünla, kokku saab terve trobikond.

«See [massiline küünalde toomine] on seotud postsotsühiskonnaga ja võimalusega tarbida, aastakümneid meil selliseid võimalusi ju ei olnud,» leiab ta.

Kõivupuu muretseb, et meil kipub ununema traditsioonilise kalmistukultuuri komme, et mõni päev hiljem käiakse ja korjatakse kalmistule viidud asjad ära. Nii närtsinud lilled kui ka kustunud küünlad.

Meil ei ole aega ja soovi oma lähedaste haudadega tegeleda. Sellele viitavad ka kunstlilled, mida kalmistutel näeb aina rohkem. Veelgi uuem nähtus – plastist kunstmuru katmas hauaplatsi, hea mugav, pole umbrohu kitkumist ega liiva vedamist.

«Selle asemel et otsida taluaedadest või loodusest dekoratiivtaimi, mis kalmu kataks ja mille hooldusvajadus oleks suhteliselt väike,» imestab Kõivupuu.

Juba on ka kullerteenus, mis pakub võimalust viia lähedaste haudadele küünlaid. Kui ise ei saa minna.

Eestlased hakkasid lähedaste haudadel küünlaid süütama 1930ndatel. Siis topsiküünlaid veel ei olnud.

Isegi 1960ndatel lõigati majapidamisküünlad, parajad jurakad, juppideks, mäletab Kõivupuu.

1980ndatel tõi taasärganud kristlik kultuur hingedepäeva ja kalmistule küünlasüütajate rivid.

Kõivupuul on kaks soovitust: ostame tavalisi küünlaid, neid, millel pole plasti ümber. Kui midagi surnuaeda viime, siis korjame ära.

«Ma ei taha sõdida kombe vastu, aga on arenguruumi,» lisab ta.

Kirikuõpetaja Annika Laats on üllatunud: ta on juba aastaid mõelnud, kui palju me selle toreda kombega toodame rämpsu.

Risti kirikuaias olev vaikuse laste rahupaik projekteeriti siis, kui keegi veel ei rääkinud prügi teemadel. Küünalde panemiseks on seal klaasist kamber ja Laatsi sõnul on nad püüdnud vanematele märku anda, et kambris on tuulevaikne, sinna ei pea panema plasttopse, ka tavaline küünal sobib.

Laats lisab, et tema lähedaste haual Viljandi kalmistul on nõukaaegne klaasidega latern, millesse saab panna tavalise küünla. Tema meelest võiks taas hakata neid rohkem kasutama.

Lõpuks saab ju suurema suguseltsiga koos minnes kokku leppida, et ühiselt pannakse vanaemale üks küünal tavalise topsimere asemel. Tähtis on ju mäletamine.

20.12.2019 23.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto