Milline kurb allakäik – olla inimene

Cristiano Ronaldo tänavu 15. detsembril Torino Juventuse kohtumises Udinese vastu. FOTO: Claudio Benedetto/ZUMAPRESS.com

Hiigelsuure staadioni prožektorid silitavad hele­rohelist ­Torino muru, mis alistunult lebab tumedaks tõmbunud taeva all, valmis kõigeks, mida mõnikümmend meest temaga varsti tegema hakkavad. Nad jooksevad juba staadionil, kergelt ja hoogsalt, demonstreerides kümnetele tuhandetele inimestele, kes neid vaatavad, nende nime hüüavad ja nende poole oma käsi sirutavad, seda lõdvestunud ja elegantset üleolekut aja kulgemisest, mida miski ei näita paremini kui hästi treenitud keha.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Nende jalad kerkivad soojendust tehes kiirete tõmmetega maast üles, nende käed teevad suuri ringe, mis ei tähista oma dramaatilisusest hoolimata mitte midagi, jättes endast maha vaid õhku tõmmatud imaginaarsed kaared ja veidi paremini painduvad deltalihased. Enamik neist on 20ndate eluaastate keskel, nende seas ka mõni vanem, keda spordikommentaatorid nimetavad veteranideks ning kelle sõna maksab garderoobis tänu nende eakusele rohkem kui teiste oma. Nad on juba ületanud selle maagilise 30. eluaasta piiri, mis spordimaailmas tähistab allakäigu vääramatut algust ning finišijoone paistmist.

Nemad on need, kelle käest ajakirjanikud küsivad karjääri lõppemise kohta, mõnel neist on juustesse siginemas halli (osaliselt nendesamade küsimuste tõttu), nende värskus hakkab kaduma ja ainus, millega need 30-aastased seda hiigelsuurtel areenidel välja vabandada veel suudavad, on nende „kogemused“.

20.12.2019 23.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto