/nginx/o/2017/05/12/6655091t1hd249.png)
/nginx/o/2019/12/20/12826081t1he184.jpg)
Hiigelsuure staadioni prožektorid silitavad helerohelist Torino muru, mis alistunult lebab tumedaks tõmbunud taeva all, valmis kõigeks, mida mõnikümmend meest temaga varsti tegema hakkavad. Nad jooksevad juba staadionil, kergelt ja hoogsalt, demonstreerides kümnetele tuhandetele inimestele, kes neid vaatavad, nende nime hüüavad ja nende poole oma käsi sirutavad, seda lõdvestunud ja elegantset üleolekut aja kulgemisest, mida miski ei näita paremini kui hästi treenitud keha.
Nende jalad kerkivad soojendust tehes kiirete tõmmetega maast üles, nende käed teevad suuri ringe, mis ei tähista oma dramaatilisusest hoolimata mitte midagi, jättes endast maha vaid õhku tõmmatud imaginaarsed kaared ja veidi paremini painduvad deltalihased. Enamik neist on 20ndate eluaastate keskel, nende seas ka mõni vanem, keda spordikommentaatorid nimetavad veteranideks ning kelle sõna maksab garderoobis tänu nende eakusele rohkem kui teiste oma. Nad on juba ületanud selle maagilise 30. eluaasta piiri, mis spordimaailmas tähistab allakäigu vääramatut algust ning finišijoone paistmist.