«Kui paljude inimeste taju on see, et asi on väga valesti, siis keegi peab seda ka ütlema. Sellises ütlemises on oma väärtus,» sõnab president Postimehele antud aastalõpu-usutluses. Ei saa öelda, et selle ütlemise eest kõik presidendile tänulikud oleksid.
Alles hiljuti palus ta Soome kolleegilt Eesti eest vabandust. Põhjuseks mäletatavasti siseminister Mart Helme sõnad põhjanaabrite uue peaministri kohta. Helme ega EKRE laiemalt sellest vabandusest mõistagi suurt ei pidanud – nii nagu presidendi tegevusest tervikunagi.
President on aga võtnud selge seisukoha ja selle eest seisnud. Suuresti seetõttu pälvis ta tänavu ka pressisõbra tiitli.
Kui Kersti Kaljulaidi sümboolseim žest oli džemper kirjaga «sõna on vaba», siis aasta lõpuks võiks tähtsaimaks pidada hoopis eeskuju, mille iseloomustamiseks sobib öelda «sõna on selge». Pälvib president lugeja heakskiidu või mitte, kuid see väärib tunnustust, et tema seisukohad on selged.
Siinkohal – just pühade eel – tasub meenutada presidendi esimest vabariigi aastapäeva kõnet, mis haaras oma otsekohesusega. «Pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa,» sõnas ta selges eesti keeles hetkeks jahmunud publikule. Inimesed saavad kodus peksa. Ei kannata koduvägivalla all, nende «osas» ei teostata füüsilist rõhumist – nad saavad peksa. Presidendi sõna oli selge.
Selle selguse juures on president olnud alati ka väärikas – nii nagu mõistagi juba amet ise nõuab. Ent paljud teised kõrge ameti kandjad pole suutnud olla oma sõnades ei selged ega väärikad. Küll kõlab valitsusliikmete suust lausa külapoe taha kuuluvaid sõnu kui ka täiesti hoomamatut häma, mil pole ei saba ega sarvi.