/nginx/o/2019/12/21/12827143t1heda0.jpg)
Eestil on olnud viis presidenti – igaüks täiesti oma nägu ja ka isemoodi vastuoluline. Konstantin Pätsi roll vabariigi looja ja lammutajana jäägu siinkohal ajaloolaste arutleda. Taasiseseisvunud Eesti teab aga nelja riigipead: Meri, Rüütel, Ilves, Kaljulaid. Nagu tema eelkäijadki, on Kersti Kaljulaid oma tegevusega seadnud ise need piirid, milles vabariigi president toimib.
«Kui paljude inimeste taju on see, et asi on väga valesti, siis keegi peab seda ka ütlema. Sellises ütlemises on oma väärtus,» sõnab president Postimehele antud aastalõpu-usutluses. Ei saa öelda, et selle ütlemise eest kõik presidendile tänulikud oleksid.
Alles hiljuti palus ta Soome kolleegilt Eesti eest vabandust. Põhjuseks mäletatavasti siseminister Mart Helme sõnad põhjanaabrite uue peaministri kohta. Helme ega EKRE laiemalt sellest vabandusest mõistagi suurt ei pidanud – nii nagu presidendi tegevusest tervikunagi.
President on aga võtnud selge seisukoha ja selle eest seisnud. Suuresti seetõttu pälvis ta tänavu ka pressisõbra tiitli.
Kui Kersti Kaljulaidi sümboolseim žest oli džemper kirjaga «sõna on vaba», siis aasta lõpuks võiks tähtsaimaks pidada hoopis eeskuju, mille iseloomustamiseks sobib öelda «sõna on selge». Pälvib president lugeja heakskiidu või mitte, kuid see väärib tunnustust, et tema seisukohad on selged.
Siinkohal – just pühade eel – tasub meenutada presidendi esimest vabariigi aastapäeva kõnet, mis haaras oma otsekohesusega. «Pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa,» sõnas ta selges eesti keeles hetkeks jahmunud publikule. Inimesed saavad kodus peksa. Ei kannata koduvägivalla all, nende «osas» ei teostata füüsilist rõhumist – nad saavad peksa. Presidendi sõna oli selge.
Selle selguse juures on president olnud alati ka väärikas – nii nagu mõistagi juba amet ise nõuab. Ent paljud teised kõrge ameti kandjad pole suutnud olla oma sõnades ei selged ega väärikad. Küll kõlab valitsusliikmete suust lausa külapoe taha kuuluvaid sõnu kui ka täiesti hoomamatut häma, mil pole ei saba ega sarvi.
«Me peame selgelt ütlema, et neil inimestel, kes on rahulolematud, on õigus seda olla. Alles siis saame edasi rääkida nendest, kes seda rahulolematust ei leevenda, vaid kasutavad ära,» on presidendi diagnoos lõppenud aastale.
Eestis on hulga probleeme, mis vajavad lahendamist. Osa probleeme on tõusnud sellest, et mõned asjad on läinud just väga hästi, ent üksnes osaliselt. Näiteks Tallinnas ja Harjumaal on elu väga hea – ka võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Mujal tingimata mitte.
Kui Kersti Kaljulaidi sümboolseim žest oli džemper kirjaga «sõna on vaba», siis aasta lõpuks võiks tähtsaimaks pidada hoopis eeskuju, mille iseloomustamiseks sobib öelda «sõna on selge».
Sellest tuleb rääkida. Aga selgelt ja viisakalt. Asjata pole olnud lõppeva aasta märksõnaks «retoorika». Retoorika pole aga kõneleja isikupära, vaid kõnekunst. Selge sõna annab võimaluse ka mõtteselguseks. Labasus ja umbmäärasus mitte.
Me ei saa harjuda sellega, et kokkulepitud viisakusreeglid ei kehtigi. Liiati ei tohi selle surve eest ka peitu pugeda. Kui sõna on vaba, on ka sõnal kaal ja lausujal vastutus. Selge sõna aitab mõista.
«Me ei tohi harjuda ja tuimaks muutuda. Me ei tohi leppida,» ütleb president. Me ei tohi leppida arutelukultuuri degradeerumisega. Ei häma ega labasuse suunas. President Kersti Kaljulaidi selge sõna on olnud eeskujuks.
