Sisukord
Arvamus
Postimees
15.02.2020
Eesti Postimehel kaheksa kujundusauhinna kandidaati Eesti Rahva Muuseum muinsuskaitse alla (2) Kodu panti – rikkus paistab (5) Majandus Stockmann hakkab jalgu alla saama LHV päästis konkurendi aktsionärid plindrist Merko vähendab järsult dividende TS Laevad kavandab uue parvlaeva ostu, rahvas tahab silda (8) Välismaa Postimees Müncheni julgeolekukonverentsil: Vene rünnaku võimalust võetakse realistlikult (19) Renzi ja Di Maio lammutavad Itaalia valitsust (1) Aasias vahetati valentinipäevaõrnusi näomaski varjus Arvamus Juhtkiri: korralagedus taksonduses (2) Herman Kelomees: Kaja, nii ei saa rallit sõita! (9) Köidete kaupa vaimuvara Poliitilisest pärandist loobuja Ida-Aasia imemees Luba kartmatult kihutada (2) Kultuur Digikultuur. Digitaalse ajalookultuuri sünd (2) Sport Kas Evansi närv ja auto peavad vastu? Mart Soidro kolumn: vesine värk Oja ja Talihärm punktikohal Esimene Eesti mäesuusataja pääseb MK-sarja Saaremaa võrkpallurid teenisid matši täieliku tippklubiga Kliima Üheksa kliimamurrangut, mida tagasi pöörata ei saa (5) AK Soomeugrilase minapilt ja vallutaja pilk (2) Digikultuur. Digitaalse ajalookultuuri sünd (2) NÄDALA PLAAT: Lill ühes, nuga teises käes Aja auk. Laulame keha elektrilist Juurikas. Kiri Stenbocki majast Juurikas. Millest mõelda seksi ajal? Juurikas. Viimane veerg Arter Toomas Sulling: Osa soomlasi pidas seda häbiplekiks, et Soome inimene tuleb meile operatsioonile (7) Kuidas pimedad näeksid teatrit ja kurdid kuuleks laulupidu? Viimnepäev (2) Appi, huntide pealetung! Kas varsti lapsed neil hambus? (13) Roosa, pikajalgne Bob äratab südametunnistusi Antarktika 200 – värske peatükk Eesti mereajaloos ehk albatrossitiibadega suitsupääsukesed (1) Priit Pullerits: kus ja millega «Talve» film eksib? (5) Vastlasupp läheb aina rohelisemaks ja kergemaks (3) Pittsburgh – teras, ketšup ja Andy Warhol Otse silmapiirini ja siis paremale. Helsingi motomessist, ja mitte üksnes mootorratturitele Stiilne viis hulluks minna Meelelahutus Koomiks Sudoku

Indrek Lepik: kesktelevisioon 2.0

2 min lugemist
«Veissbuugis pole üldse häid lapsi! Ainult seitse laiki ja vihakõned!» FOTO: Urmas Nemvalts

Sotsiaalmeedia on muutnud maailma tunduvalt väiksemaks, kui see oli kas või kümne aasta eest.

See tähendab, et ühelt poolt on kahanenud justkui füüsiline distants ehk elu planeedi ükskõik millises otsas tuleb kätte paari klõpsuga. Teisalt on see kõik aina enam nii ühtmoodi. Internetist on kadumas see kaootiline mitmekesisus, mis sünnitas kogukondi, mille piirid ulatusid kaugemale kui virtuaalne ruum.

Olgugi et sotsiaal- või ühismeedia koondab mõistena palju laiemat ala, peame selle all nüüdseks silmas ju eelkõige Facebooki, selle sõsaraid ja mõnd üksikut rivaali. Veeb 2.0 ilusal algusajal hõlmas see uus osalusvõrk aga eri tüüpi foorumeid, mis toimetasid kõik iseseisvalt, mitte üksnes rakukesena suures Facebooki või Redditi masinavärgis.

Elu ju muutubki ning igal asjal on oma loomulik algus ja lõpp. Märgiline on lihtsalt, et need muutused, mis peaksid inimesi üksteisele lähemale tooma, töötavad vastupidi. Ehkki Facebook on võimaldanud igaühel hoida üleval kaugeltki suuremat võrgustikku, kui inimese vaim on tegelikult võimeline vastu võtma, on see kõik väga näiline.

Tunnen üha vähem inimesi, kes sotsiaalmeedias päriselt mõnesse vestlusse sekkuvad või mõnele postitatud asjale sisuliselt reageerivad. Igaühest on saanud lihtsalt iseenda turundaja selles üha mürarikkamas infotulvas, mida Facebook miskipärast uudistevooks nimetab.

Tunnen üha vähem inimesi, kes sotsiaalmeedias päriselt mõnesse vestlusesse sekkuvad.

Vahest polekski ma nii ülemäära pahur, kui inimesed just neisse eelmainitud sajandi alguse foorumitesse endiselt panustada viitsiksid. Õieti olen aastate jooksul ka mina viitsinud üha vähem.

Need kitsama huvi foorumid täitsid aga just seda eesmärki, milleks internetti vaja oli – leida oma nišihuvile mõttekaaslasi, keda füüsilises läheduses pole. Milleks on vaja aga lihtsalt virtuaalseid inimesi enda ümber?

See informatsiooni mass väsitab ja aktiveerumine toimub üha enam alles siis, kui ärrituse tase on ületanud mingi kriitilise piiri. Hõlpsasti loob seesama ärritus ka sisu, mis sotsiaalmeedias kõige lihtsamini esile tõuseb.

Alles jääbki üks rahutu kesktelevisioon 2.0, mis edastab ja võimendab üksnes inimeste ängi – ei mingit kogukonda. Päris inimsuhted on sotsiaalmeediast juba ammu lahkunud.

Seotud lood
14.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto