Sisukord
Arvamus
Postimees
22.02.2020
Isamaa Huawei-ohu koosolekul osales Huawei lobist (4) Eesti Linda Raunet ja Eesti Vabariik – 102 aastat ühiseid mälestusi Viljandi valmistub võõrustama presidendi pidu Süda läheb soojaks ja hingele pai – pannakse tähele Mida teha vabariigi aastapäeval? Majandus Põhjamaade pankade veri hakkas viimaks hüübima Välismaa «Ihne nelik» keeldus kriipsugi taandumast Kolmejalgsed vallandasid liiklusraevu Liibüas evakueeriti sõja jalust mitu tuhat kaamelit Arvamus Juhtkiri: viinarindel muutustega Evelyn Kaldoja: valgustav lobiabsurd (1) Õlitööstuse eestkõneleja Sipsik elab veel! Läti ema eksirännakud Esitus, mis tõi pisara silma Kertu Birgit Anton: kliimapööret ei tehta meie eest ära (9) Kultuur ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Kliima Pehme talv paneb rannad uut tasakaalu otsima AK Tehnoloogiagigantide uue põlvkonna juhid Liiga hilja ja poolikult tehtud otsus Ukraina ekspert: «Ilma Venemaa otsese sekkumiseta oleks see sõda varsti läbi» Hasso Krull: maa, rahvas ja riik (3) VIDEO ⟩ Kunst sinu ümber. Dokumentaalne poeet Kristina Norman ELBERT TUGANOV 100 ⟩ Filmiarhitekt, kes ehitas Eesti animatsioonikiriku Kus poliitik ees, seal bandiidid taga Nädala plaat. Nagu seest külm juustuburger Nädala plaat. Ruttab aeglaselt keset üksildasi masse Kutse presidendi vastuvõtule Juurikas. Eesti tänab Arter Liis Velsker: mõtlesin, et paneks kogu raha selle alla, et lihtsalt ennast hävitada Käputäis Eesti «kurjategijaid» Siberi kolkas... Viirusest ohtlikum Kaitsja, kes võib mõnikord osutuda tapjaks Umbe hää süük!* Arter otsis võrumaist pidupäevamaitset Loosiõnn innustas rahvariideid uurima Kodune helisüsteem 10 000 euro eest. Eestis loodud Audese tippkõlarid valmivad kuulmise järgi (5) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: üksilduse talumatu hind

2 min lugemist
Eakas inimene jalutuskepiga. Pilt on illustreeriv. FOTO: Tiina Oja

Üks värvitu ja lõhnatu, ent musta meelt tekitav ning hingemattev mure kondab Eestis ringi. Ja mitte ainult Eestis, vaid ka mujal arenenud maailmas.

Tõsi, mõnel pool näikse suudetavat seda meist paremini ohjeldada. Teoorias peaksid ühiskonna jõukamaks saamine ja moodsad suhtlusvahendid toda probleemi pisendama, aga tegelikus elus võib efekt paradoksaalsel kombel olla suure hulga tegurite koosmõjul vastupidine.

Mure nimi on üksildus. Selle eest pole kaitstud paljud sellisedki inimesed, kes kõrvaltvaataja pilgu läbi peaks olema väljaspool ohtu, kuid kõige haavatavamad on siiski eakad. See on seda kurvem, et vanemas eas inimestel kulub teiste tugi ja abi sagedamini ära.

Hoolivas ühiskonnas piisab ainuüksi teadmisest, et meie keskel on hulk üksildasi ja õnnetuid inimesi, et midagi ette võetaks. Ent inimeste üksindusest välja toomisel on ka praktiline külg. Tuleb aru saada, et osa inimeste kõrvalejäämine puudub tervet kogukonda. See tähendab ka neid, keda on õnnistatud suure hulga lähedaste ja sõpradega.

Kuidas? Nagu tänasest lehest võib lugeda, siis näiteks seeläbi, et arvestatav osa kiirabi ressursist kulub üksildaste eakate sotsiaalsete vajakajäämistega tegelemisele. Nii mõnegi halva enesetunde – mille pärast kiirabibrigaad appi kutsuti – põhjus pole mitte mõni terviserike, vaid tarimist vajav puukorv või toidukott, võimetus iseseisvalt hügieenitoiminguid teha või lihtsalt põletav vajadus kellegagi natukenegi juttu ajada. Iga ambulantsi väljasõit tähendab avaliku raha kulutamist. Pealegi suurendab olukord, kus brigaad on sõitnud maal elava memmekese suhtlemispuudust ravima, võimalust, et suurele õnnetusele reageerimise aeg pikeneb.

Sotsiaalsete vajakajäämistega ei peaks tegelema üksnes riik. Oma osa on täita nii kodanikualgatustel, kogukondadel kui ka igaühel endal.

Kui te mõtlete, et sotsiaalprobleemide lahendamiseks peab olema ka mõistlikumaid viise, siis see mõte on õige. Kiirabi asemel võiks üksildasi vanureid regulaarselt külastada koduhooldustöötaja. Just koduhooldusteenusest olla asjatundjate sõnul Eestis karjuv puudus.

Mõistagi nõuab selline teenus raha. Sotsiaalministeeriumi asekantsleri Rait Kuuse sõnul tuleks pikaajalise hoolduse järele aitamiseks lisada sotsiaalhoolekandesse 150 miljonit eurot. Ühtpidi suur summa, ent väga suur hind on ka ühiskonnas vohaval üksindusel. Me lihtsalt ei tea, kui suur täpselt. Osalt seepärast, et inimeste üksildusega kaasnevaid rahakulusid on pehmelt öeldes keeruline ammendavalt kokku lüüa, teisalt aga seepärast, et inimlikku häda polegi võimalik eurodesse ümber arvutada.

Ning nagu sellistel puhkudel ikka, jääb üht-teist toppama ka puuduliku infoedastuse tõttu. Mõelge näiteks sellele, et lühinumbrit 112 teab igaüks, ent kui hästi on teada oma piirkonna sotsiaaltöötajate kontaktid või teave isikliku abistaja teenuse saadavuse kohta.

Ent üht tuleb rõhutada: sotsiaalsete vajakajäämistega ei peaks tegelema üksnes riik. Oma osa on täita nii kodanikualgatustel, kogukondadel kui ka igaühel endal. Väga paljudel üksinda olemisest meeleheitel inimestel on lähemad sugulased tegelikult olemas, ehkki nad võivad elada mujal. Kuid eri linnades või ka riikides elamine ei tohiks olla põhjus, miks jätta oma eakas isa, vanaema või muu sugulane viletsusse ja üksindusse. Eriti jõuluajal on paslik sellele mõelda.

Seotud lood
21.02.2020 22.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto