E, 16.05.2022

Juhtkiri: üksilduse talumatu hind

Postimees
Juhtkiri: üksilduse talumatu hind
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 12
Eakas inimene jalutuskepiga. Pilt on illustreeriv.
Eakas inimene jalutuskepiga. Pilt on illustreeriv. Foto: Tiina Oja

Üks värvitu ja lõhnatu, ent musta meelt tekitav ning hingemattev mure kondab Eestis ringi. Ja mitte ainult Eestis, vaid ka mujal arenenud maailmas.

Tõsi, mõnel pool näikse suudetavat seda meist paremini ohjeldada. Teoorias peaksid ühiskonna jõukamaks saamine ja moodsad suhtlusvahendid toda probleemi pisendama, aga tegelikus elus võib efekt paradoksaalsel kombel olla suure hulga tegurite koosmõjul vastupidine.

Mure nimi on üksildus. Selle eest pole kaitstud paljud sellisedki inimesed, kes kõrvaltvaataja pilgu läbi peaks olema väljaspool ohtu, kuid kõige haavatavamad on siiski eakad. See on seda kurvem, et vanemas eas inimestel kulub teiste tugi ja abi sagedamini ära.

Hoolivas ühiskonnas piisab ainuüksi teadmisest, et meie keskel on hulk üksildasi ja õnnetuid inimesi, et midagi ette võetaks. Ent inimeste üksindusest välja toomisel on ka praktiline külg. Tuleb aru saada, et osa inimeste kõrvalejäämine puudub tervet kogukonda. See tähendab ka neid, keda on õnnistatud suure hulga lähedaste ja sõpradega.

Kuidas? Nagu tänasest lehest võib lugeda, siis näiteks seeläbi, et arvestatav osa kiirabi ressursist kulub üksildaste eakate sotsiaalsete vajakajäämistega tegelemisele. Nii mõnegi halva enesetunde – mille pärast kiirabibrigaad appi kutsuti – põhjus pole mitte mõni terviserike, vaid tarimist vajav puukorv või toidukott, võimetus iseseisvalt hügieenitoiminguid teha või lihtsalt põletav vajadus kellegagi natukenegi juttu ajada. Iga ambulantsi väljasõit tähendab avaliku raha kulutamist. Pealegi suurendab olukord, kus brigaad on sõitnud maal elava memmekese suhtlemispuudust ravima, võimalust, et suurele õnnetusele reageerimise aeg pikeneb.

Sotsiaalsete vajakajäämistega ei peaks tegelema üksnes riik. Oma osa on täita nii kodanikualgatustel, kogukondadel kui ka igaühel endal.

Kui te mõtlete, et sotsiaalprobleemide lahendamiseks peab olema ka mõistlikumaid viise, siis see mõte on õige. Kiirabi asemel võiks üksildasi vanureid regulaarselt külastada koduhooldustöötaja. Just koduhooldusteenusest olla asjatundjate sõnul Eestis karjuv puudus.

Mõistagi nõuab selline teenus raha. Sotsiaalministeeriumi asekantsleri Rait Kuuse sõnul tuleks pikaajalise hoolduse järele aitamiseks lisada sotsiaalhoolekandesse 150 miljonit eurot. Ühtpidi suur summa, ent väga suur hind on ka ühiskonnas vohaval üksindusel. Me lihtsalt ei tea, kui suur täpselt. Osalt seepärast, et inimeste üksildusega kaasnevaid rahakulusid on pehmelt öeldes keeruline ammendavalt kokku lüüa, teisalt aga seepärast, et inimlikku häda polegi võimalik eurodesse ümber arvutada.

Ning nagu sellistel puhkudel ikka, jääb üht-teist toppama ka puuduliku infoedastuse tõttu. Mõelge näiteks sellele, et lühinumbrit 112 teab igaüks, ent kui hästi on teada oma piirkonna sotsiaaltöötajate kontaktid või teave isikliku abistaja teenuse saadavuse kohta.

Ent üht tuleb rõhutada: sotsiaalsete vajakajäämistega ei peaks tegelema üksnes riik. Oma osa on täita nii kodanikualgatustel, kogukondadel kui ka igaühel endal. Väga paljudel üksinda olemisest meeleheitel inimestel on lähemad sugulased tegelikult olemas, ehkki nad võivad elada mujal. Kuid eri linnades või ka riikides elamine ei tohiks olla põhjus, miks jätta oma eakas isa, vanaema või muu sugulane viletsusse ja üksindusse. Eriti jõuluajal on paslik sellele mõelda.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
Tartu Postimees
Tagasi üles