Sisukord
Arvamus
Tänane leht

Juhtkiri: vaba sõna on julge

2 min lugemist
Päeva karikatuur 27.12.2019 FOTO: Urmas Nemvalts

Süvariik. Vabandusepalumine. Plaan B. Pensionireform. Apteegireform. Iga aastat jäävad iseloomustama teatud sõnad ja fraasid. Üheks lõppeva aasta kõlavaimaks võib pidada lauset «Sõna on vaba».

Sõnavabadus on teoreetiliselt meil kõigil, aga praktikas on see paljudel kärbitud – töökoha või staatuse pärast või ka julguse puudumise tõttu. Seetõttu on oluline, et ajakirjandusel oleks vabadus tuua avalikkuse ette lood, arvamused ja hääled, mis muidu liiga vaikseks jääksid.

Ühiskonnas võivad olla jäänud märkamatuks need, kelle sõna pole kunagi vaba olnud. Kuidas märgatagi kedagi, kes pole kunagi rääkinud. Nende seas võivad olla vabaühendused, kes kardavad näida liiga poliitilised või pelgavad rahastuse kaotamist. Need võivad olla riigiga lävivad ettevõtjad või näiteks ametnikud, kes ei soovi poliitikutega tülli minna. Kui teevadki seda, siis enda ohverdamise hinnaga, nagu näiteks Järviku-Lemetti juhtumis, kus teiste asjade seas läks segamini see, kes on oma maja inimene ja kes lepinguline partner.

Me elame komberuumis, kus paljud peavad oma arvamuse väljaütlemist tippbosside pärusmaaks ning kus tõeline ühiskondlik arutelu toimub pigem saunas või suitsunurgas. Paljud Eesti inimesed käisid koolis siis, kui õpetajatele polnud õpetatud, kuidas soosida arutlemist. Vastuvaidlemisele (eriti veel autoriteedile) järgnes halvakspanu, enamasti avalik. Sellise kogemusega inimestel võib tänaseni puududa usk sellesse, et väljaöeldud argumendil on suurem jõud kui vaid oma peas kedratul.

Ajakirjandus on üks suhteliselt väheseid instantse, kel pole mitte üksnes kohustus, vaid ka võimalus sõnu kasutades kõik piiravad asjaolud (kellegi ärihuvid jmt) kõrvale heita. See on privileeg! Kui ajakirjandusvaldkonnas elavad inimesed seda hinnata ei oska, kes siis veel?

Me elame komberuumis, kus paljud peavad oma arvamuse väljaütlemist tippbosside pärusmaaks.

13

President Kersti Kaljulaid rõhutas ajakirjanduse rolli sõnavabaduse kaitsmisel juba siis, kui ta aprillikuus valitsuse ametisse astumisel tänaseks kurikuulsa «Sõna on vaba»-kirjaga pluusiga riigikogu ette ilmus: «Siin ma seisan, sinises, mustas ja valges, ja ütlen, et Eesti Vabariigis on sõna vaba. Loomulikult ei saa selle eest vastutust kanda poliitikud. See on eelkõige meediamajade, meediajuhtide ja ajakirjanike ühistöö.»

Ajakirjanikud on selleks ühistööks kindlasti valmis, loomulikult ka Postimehes. Mida aga tähendab parim võimalik ajakirjandus, vajab kindlasti mõtestamist ja avatult sõnastamist kõigi ajakirjanduses tegutsevate osaliste vahel.

Ei ole toimivat ühiskondlikku sõnavabadust ilma ajakirjanduse vabaduseta, kuni me pole veel jõudnud aega, kus oma arvamuse väljaütlemine on iseenesest mõistetav kõigile. Seni on ajakirjanduse roll rääkida mitte ainult enda, vaid kõigi eest, kellel on raske oma seisukohti vabalt avaldada. Sõna on Eestis vaba, aga me kõik ei ole veel piisavalt julged seda kasutama. Ajakirjandus saab seda puudujääki kompenseerida, ent selle vältimatu eeldus on, et sõna on vaba ka ajakirjanduse enda sees ning et ajakirjanikud on selle kehtestamisel julged.

Seotud lood
23.12.2019 28.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto