Sisukord
Arter
Postimees
28.12.2019
Eesti Graafikud ⟩ Rahva hinnang aastale Eestis: EKRE valijale rõõmupidu, teistele valdavalt kurbmäng (56) Ministeeriumid loodavad eraraha abil uued hooned saada (3) Majandus Postimehe ülevaade: börsil oli väärtpaberite pakkumise aasta Välismaa Türgi sekkumine Liibüas kasvatab piirkonnas pingeid (1) Enamik Kasahstanis alla kukkunud lennuki reisijaist pääses eluga Ususeadus tekitas Montenegro parlamendis kaose NATO juht on valmis Putiniga kohtuma (5) Hiina põlve uueks loomas (26) Arvamus Juhtkiri: Venemaa olevik on minevik (42) Ei ole midagi võimatut, kui on tahe (4) Riigireeturi kaunid jõulud (2) Kremli ajalooprofessor (1) Uus tulemine Sport Martten Kaldvee kolumn: tippspordis pole kohta nõrkadele (5) Laskesuusatajad kolivad jalgpallistaadionile Eesti jalgpallikoondis 2025: pealik Kostja ja tema 11 sõdurit (2) Kliima Kümnendi lõpus on kliimaselgus veel väga kaugel (3) Merendus Sonaritehnika avab hüdrograafidele merepõhja saladused AK Reet Aus: ma ei mõtle sellele eriti, kui palju meil planeedina veel aega on jäänud (18) Poliitikatoimetuse aastaradar 2019 (8) 2019. aastal maailma raputanud sündmused (22) Hiina põlve uueks loomas (26) Kultuuriaasta 2019! Suusatamise karm puhastustuli (2) Arter Fred Jüssi: Eesti metsas käib riiklik laastamine (67) Oliver Ait – mees, kes pööras ennast Aasia poole Põhjamaise anonüümsuse ehe näide (1) Miniampsud aasta lõpuks: hapukapsakreem ja verivorstitrühvel Pulli munad, topless-pensionär ja muud üllatused tänasel vana-aastaõhtul! Keegi ei taha alt vedada leitnant Kitsuragit. Disco Elysium teiste pilgu läbi Moeprofid paljastavad: kolm kõige hullemat viga riietumisel, mis sulle kindlalt vee peale tõmbavad Meelelahutus Koomiks Sudoku
Fred Jüssi kodu köögiseina ehib lindude galerii, igal aastalõpul lisandub uus lind Ülle Meistri loomingust. Nii tunneb legendaarne loodusmees end omas elemendis ka siis, kui tervis sunnib metsaretked mõtterännakute vastu vahetama. FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Fred Jüssi: Eesti metsas käib riiklik laastamine

13 min lugemist

Mis saab metsast, kus ei laula enam ükski lind? Millal hammustab lõhutud loodusahel inimest ennast? Legendaarne loodusmees Fred Jüssi (84) mitte ainult et armastab metsa – ta tunneb seda tõeliselt. Samamoodi tunneb ta loodusseadusi ja ütleb: «Asjad pole kunagi varem olnud nii halvad kui nüüd.»

Mis meie metsades toimub?

Olen väga hästi kursis, mis meie metsades toimub. See on riiklik laastamine!

Ma ei ütle seda nagu inimene tänavalt, ma jälgin otsuseid ja mul on olemas ajalugu. Mul on olemas salvestised, mis näitavad kunagist liikide rohkust. See on dokument. Saad minna ja võrrelda sellega, mis nüüd toimub. Nüüd, samas metsas, samal kellaajal ei kuule sa enam kedagi. Metsa pole, see ei hoia enam vett, seal pole enam elupaika.

Metsa kaitsest räägitakse meil aastaid, olen vaadanud, kas see ka tulemusteni viib. Kuulasin 13. aprillil 2017 olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu metsa tasakaalust. Kõnelesid metsateadlane Toomas Frey ja teadlane Asko Lõhmus. Probleem Eesti metsades on tõsine, faktid ümberlükkamatud ja ükski riigikogulane ei vaielnud vastu. Aga mis sellest sündis? Mitte midagi. Mõtlesin, mis kogu see selline on, kelle otsus muudab sama vähe nagu hüüdja hääl kõrbes.

Goethe ütleb väga täpselt: «Loodus ei mõista nalja, ta on alati õiglane, alati tõsine, tal on alati õigus. Vead ja eksimused tulevad kõik inimestest.»

Milles viga peituda võiks?

See on hirmus, kui metsa majandavad need, keda ei huvita mets, ainult raha. Nii hea on müüa seda, mida sa ise ei pea oma kätega tegema. Raiemahtu aina nihutatakse – mis ta siin kasvab, see kõik on ju raha.

Kui kaovad linnud ja kahepaiksed, mõjutab see kogu tervikut. Looduse ahelad on pikad, kõik on kõigega seotud. Kui see kusagil katki teha, plahvatab probleem hoopis kaugemal. Võtame näiteks kodukaku – kui ta maha lastakse, hakkavad paljunema närilised, kimalaste pesad süüakse ära, pole kedagi, kes tolmeldaks punast ristikut, ja kui pole ristikut, ei muutu lehmade piim rammusaks. Ning kui mees ei saa korralikult süüa, jääb ta viletsaks, ja siis omakorda jääb naine rahuldamata. Iga ahel ulatub inimeseni, see on üks püramiid, me ei pääse selle eest kusagile.

Ja kui tahad keskkonda hoida, pead seda tegema ka teiste eest. Alles oli suur kampaania: «Teeme ära!» Ühed koristavad, aga kusagil külarahvas veab kiiresti-kiiresti oma prahi metsa, sest teised ju korjavad ära.

Tallinna ümbruses kümne kilomeetri raadiuses oli vanasti minu «jahivöönd», kus käisin linde kuulamas. See oli nii rikas maastik, teadsin, kus on kanakulli pesad ja tedremängud. Nüüd võtsin ette need poisipõlves käidud metsad ja rohkem ma ei lähe! See, mis ma nägin, oli liiga ränk. Metsa hooldamiseks tehtud sihid olid autodega prügi täis veetud, sinna oli kallutatud vanadest raudvooditest külmkappideni.

Kas on lootust, et inimene, kes sigatseb, ka muutuda saab?

Jaa, loomulikult! Ma toon näite – seda koerasitta, mis vanasti tänavatel lume alt välja sulas, enam ei ole. Meie peres ei ole ühtki last, kes poleks seda maitsnud, mis sealt maast võtta oli. Muutused on võimalikud, aga võtavad aega.

Majandushuvidest lähtuvalt väidetakse, et raiumine on metsale kasulik. Kas on?

Kes need seda kirjutavad? Need on harimatud inimesed, kellel ei ole arusaamist tervikust. See, mida nimetatakse metsa majandamiseks, on põhiliselt metsa hävitamine. Kuid iga hävitustöö tuleb millegi arvelt.

Üks on inimese standard ja teine elamise kvaliteet – ainult kvaliteeti hinnates saab rääkida tervikust. Aga kui tahta ainult standardit tõsta, majandust tõsta, siis seda ei ole võimalik laest võtta, selle hind tuleb looduse arvelt. Inimesed lihtsalt ei mõista, kui kalliks see läheb, sest haritud inimesi ja asjatundjaid otsustajate hulka ei lubata – nad on väga tülikad! Nagu küüditamiste tragöödias lõigati kõigepealt maha püramiidi tipp – vaimuinimesed, intelligents. Pandi seina äärde, aeti kaevudesse... jube, mis nendega tehti!

Kui keegi tajub tervikut ja kvaliteeti, saab ta aru ka väärtustest, mida meil praegu veel hoida on. Aga seda ei taheta hoida, vaid tahetakse rahaks teha ning nimetatakse majanduseks. See on õudne!

Kas metsa saab taastada?

Iirimaal võib näha, missugune on puupõld. See ei ole mets! Metsa ei ole võimalik taastada. Puupõld on kooslusena hoopis midagi muud. Inimene armastab minna metsa, mitte puupõllule. Minge Maarjamäele ja vaadake kuuski, mis on sinna sirgetes rivides istutatud – kuidas te ennast nende all tunnete? Kas ükski lind laulab seal?

Soomes Kuusamos nägin trööstitut, lagedaks raiutud maad kuni silmapiirini. Ja siis üks pisikene metsatükk. Miks see oli sinna ainsana alles jäetud? Kaitseala.

Paljudes asjades elus ei ole võimalik edeneda muidu kui ainult rahu ajal. Sõja ajal ei tule ei õisi ega vilju. Loodus nõuab väga rahu ja toibumise aega. Ja mitte ainult rahu, aega, vahendeid ja kõike muud – ka armastust on metsa taastamiseks vaja. Ma räägin seisundist, millega inimene kogu oma ümbrusega suhestub. Ühtegi head tulemust ega ülespoole liikumist moraalses mõttes ei tule ilma rahu ja armastuseta. Kui põllumees harib maad ja teda huvitab ainult tulu, siis tema seisund on vale. Kõigepealt tuleb eetika küsimus: maad peab tunnetama, tundma mulla lõhna, siis kõik kasvab. Maa pole mitte vahend, et rikkamaks saada.

Fred Jüssi elutoas. Binokkel laual on teeninud omanikku nii linnuvaatlustel varem kui ka luule lugemisel täna. FOTO: Eero Vabamaegi/postimees

Miks inimestele üldse tundub, et maa kuulub meile? Ükski lind ei arva, et see on tema mets.

Kas sa tahad teada, mismoodi mina teeksin? Lööksin rusika lauale nagu Jossif Stalin ja teataks, et Eestimaa kuulub Eestile. Maaomanik saab seda kasutada, aga mitte hävitada. Koos omandiseisundi ja peremehe õigustega võtab inimene ka kõik kohustused ja vastutuse. Kuidas saab keegi olla nii rumal, et mõelda: «See on minu maa, teen siin, mis tahan! Saen metsa maha, tapan kõik loomad.» Juba moraalselt ei pea ma seda õigeks.

Teisest küljest on omanikke vaja, ilma ei oleks üldse korda majas. Inimene ei ole veel valmis, et hoida seda, mis talle ei kuulu.

Selle kohta on üks ilus mõistujutt. Kord tulid linnud kokku ja arutasid: «Kord on riigis käest ära, keegi peab olema kuningas.» Otsustati, et kes kõige kõrgemale suudab lennata, on väärt olema valitseja. Kõigist kõrgemale tõusid kotkas, nägi teisi allpool ja hüüdis: «Mina olen teie valitseja!» Ja äkki hakkab ta pea kohal siristama üks väike lind: «Ei-ei, mina olen veel kõrgemal, mina olen kuningas!» Väike lind oli pugenud kotka sulgede vahele, tema tiibade abil tõusnud ja pettusega üles roninud.

Linnud vihastasid hirmsasti, väike petis põgenes risu sisse ning elab siiamaani seal. See on risulind ehk käblik. Teda näeb minu filmis ka, väga hoolikas ja tore lind.

Inimeste riigis on samamoodi. Sa võid saada ameti, milleks sul pole mõistust, oskusi ega teadmisi, ainult oma parteilise kuuluvuse järgi. Lennata nii kõrgele, kuhu enda tiivad mitte kunagi ei kannaks. Ja hoovad ongi harimatute, ahnete, rumalate inimeste käes.

Mina armastan elu, ma väga tahan elada. Ühel hetkel sain aru, et on ka inimesi, kelles jääb peale enese hävitamise iha. Kõige jubedam on see, et sellesse musta auku, kuhu ta ise tormab, tõmbab ta kaasa ka teised. See oli niisugune karm õppetund, mis jäi eluks ajaks meelde. Olin siis seitseteist aastat vana, see oli ülekuulamiste olukorras ja see, kelles hävitaja ära tundsin, oli me oma ammune sõber.

On valdkondi ja inimesi elus, millega tuleks hoida distantsi, sest vaimsed sagedused on väga nakkavad. Kuid olen elus saanud ka väga leebeid ja õiglasi õppetunde, õigel ajal.

Kuidas oleks inimesel õige loodusesse suhtuda?

Suhet loodusega saab väljendada ühe lausega: nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik. Mulle meeldib üks Mahatma Gandhi mõte: «Maa võib rahuldada inimeste vajadusi, aga see maa ei suuda rahuldada inimeste ahnust.» Vaat seda ta ei suuda!

Mul oli üks baptistist sõber, kelle käest võisin usu kohta kõike küsida. Mind on alati väga huvitanud, et mis see patt on.

Tema vastas: ainukene patt seisab selles, et kui oled ära tunnetanud õige, aga tegutsed selle vastu. See oli nii tuttav. See on ju Manitou, indiaanlaste Suur Vaim, seesama usk, mis on metsarahvastel. Sa tohid metsast võtta just nii palju, kui sa vajad. Kui võtad kasvõi ühe kopra rohkem, siis Manitou karistab sind. See, mis Eestis toimub – metsast võetakse rohkem kui vaja –, ongi täpselt patt.

Aga süües kasvab isu ja ahnus aina kasvab. Ilma moraalita inimene ei tohiks metsaga kokku puutuda.

Olete eluaeg looduskaitsja olnud.

Olen töötanud nõukaajal looduskaitseinspektorina. Toonane juht oli metsamajanduse insener, minul bioloogina oli hoopis teine vaade. Kui asju selgitasin ja küsisin, miks mõni rumal otsus tehti, sain vastuseks: aga sellepärast, et mina otsustan nii.

Vanasti oli mõistliku raiemahuna paika pandud tuhat tihumeetrit. Aga kui saadi aru, et metsast tuleb raha, hakkas suhtumine muutuma. Nõukogude ajal oli suhtumine hoopis teine – tol ajal ei olnud meil niisuguseid vahendeid enese hävitamiseks.

Tänast olukorda illustreerib üks nõukaaegne anekdoot. Rajoonist tuli kolhoosi kontrollima keegi asjamees. Käis ringi, vaatas põldusid, uuris, palju on lambaid ja sugupulle. Lõpuks küsis: «Aga kui palju teil sigu on?» Sellepeale vastas kolhoosi esimees: «Umbes pooled.»

Mul on vahel niisugune tunne, et see lugu sobib inimestele, kes praegu istuvad koos ja riiklikult otsustavad selle üle, mis Eesti metsas toimub. Umbes pooled. Võib-olla rohkem veel!

Kas ahnuse vastu aitaks midagi?

Minu ema ütles: «Kuule, poiss, jäta endale meelde, et mida vähem on sul vara ja mida vähem sugulasi, seda lihtsam on sul elada.» Ära kraabi mammonat, see on inimesele ainult koormaks. Ja sugulastega samamoodi – hakkab ainult üks hirmus tüli pärijate vahel.

Kui mu naine suri, anti mulle head nõu – mida vähem pärijaid on, seda lihtsam pärimisküsimusi lahendada. Ja nii otsustasimegi: kõik on minu oma. Ei mingit vaidlemist ja 15 minutiga oli kõik lahendatud. Ma ju tunnen oma lapsi – nad pole ahnitsejad, tülitsejad ega kadestajad, küll nad omavahel kokkuleppele saavad.

Mina ei tunne ahnust, mulle meeldib anda. Ma pole fotograaf, lihtsalt pildistaja looduses, aga aastatega on kogunenud väga korralik tehnika. Nüüd annan oma asjad lahkelt ära. Raha, mis sinna alla läks, mida see loeb? Mul on nii hea meel, kui minu truu kaaslane – kaamera – leiab endale uue hea kaaslase. Ta saab edasi elada. Asjade maailmas ju haihtub kõik, kaob ära.

Fred Jüssi ja Kristina Herodes. Viis tundi vestlust köögilaua ääres oleks andnud piisavalt ainest terve Arteri täis kirjutamiseks. FOTO: Eero Vabamaegi/postimees

Kuidas lapsi metsa armastama õpetada?

Mitte keegi ei õpeta paremini loodust armastama kui loodus ise. Maa õpetab paremini kui kõik raamatud. Kui tekib huvi, tekib ka soov rohkem teada saada. Teadmiste kaudu jõuab lähemale ja siis tekib ka armastus selle asja vastu.

Kuid väga oluline on võtta lapsel kõigepealt maha metsa hirm. Lapsed armastavad metsa, kui nad ei karda metsa. Loomulikult, kui hämardub, siis lapse programm muutub, ta hoiab sulle ligemale. See on atavism, inimene ei ole mitte ööloom – meie esiisad pidid ööseks varjuma kiskjate eest koobastesse.

Atavism on looduse pärand, aga hirmudest tuleb üle saada. Kui laps kogeb seda, mõistab ta, et mets on väga turvaline paik. Palju turvalisem kui öises linnas.

Kust teie enda loodusearmastus pärit on?

Ma tulin küll Aruba saarel ilmale, aga sündinud olen ma Eestis. See maa siin, see loodus on mind sünnitanud just niisugusena, nagu ma olen. Kõik inimesed on mullast võetud, ema põlvede vahelt tulnud. Looduse tunnetus on kõige sügavam tunnetus. Kui sa loodust pühaks ei pea, on see pühaduseteotus!

Olin ema laps, isa suri, kui olin nelja-aastane. Ema vedas üksi oma kaks poissi kõikidest rasketest aegadest läbi, tuli töölt, öösel hilja veel õmbles-kudus ja tuli minu kõrvale. Meil oli ainult kaks voodit.

Lapsel pole ju analüüsivõimet, aga ta südames küsib. Ja elus on inimesi, kellelt on väga palju õppida, ilma et nad sind õpetaks. Mitmeid asju ei saa otse selgitada, kujundite varal elu selgitab neid sulle.

Hiiumaa on minu varjupaik. Kord sõitsin laevaga üle ja imetlesin taevast. Müksasin mu kõrval olevale noormehele külge: «Vaata ometi, kui ilus taevas on!» Tema vastas: «Me juba nägime.» Olid oma kallimaga edasi ninapidi telefonides. Antropoloogiaprofessor Juhan Aul ütles: «Looduse tunnetus on sügavaim tunnetus. Meie ümbrus ei ümbritse meid, vaid me ise kuulume sellesse.» Loodusharidus on kõige alus, kõigist haridustest olulisim.

Võib-olla on see aja häda, et inimesed on oma maailmas ega oska enam märgata?

On olemas aja vaim, me ei pääse sellest mitte kuhugi. Võid valida kohta, kus elada, aga meile ei ole antud valida aega.

On palju küsimusi elus, millele ei leia vastust, sest sul ei ole veel sellele võtit. Elus on palju laekaid, mida saad oma kujunemises avada alles palju aastaid hiljem. Alles siis saad aru, mis on need põhjused. Mõtled: oleks ma seda varem teadnud, oleks nii mõnegi teise haru valinud oma elurajal. Aga sa teed valiku ja korraga kahte rada ei saa käia. Minul pole olnud elus eesmärki, aga olen tundnud ära suuna ning nüüd saan aru, mispärast on mind juhitud just sinna rajale, kuhu oli vaja minna, et pärale jõuda.

Selleks, et oma teed leida, on vaja julgust ja usaldust.

Jaa, julgust peab olema muidugi – elujulgust! Usaldus aga sõltub väga palju lapse füüsilisest lähedusest emaga. Kõige olulisem asi laste kasvatamises on olla oma lastega nii palju koos kui võimalik. Igaüks eksib, see on loomulik. Aga eneseusaldust, kui see sul olemas on, ei kaota sa elus kunagi.

Inimesele kõige lähem loom on šimpans, kellega meil on ühised 99,4 protsenti geenidest. Mis juhtub, kui šimpansibeebi jääb orvuks? Ahvipoeg ilma emata jääb niivõrd igatsema ja kiduma, et ta lihtsalt sureb. Loodusest pole vaja maha kirjutada, aga sealt on väga palju olulist õppida ja meeles pidada. Ei tohi ära unustada, missugune oluline ja loomulik asi on lähedus.

Puutekeel on ära kadumas. Ühe puudutusega võib palju rohkem ütelda kui suure jutuga. Mina puudutasin oma lapsi alati, kui suhtlesin, enam inimesed seda ei tee. Aga kontakt on niivõrd oluline! Kui laps läheb rahutuks, saab üksnes puudutusega tema energiat korrastada, see aitab rohkem kui sõna. Teine on tuli – kui lapsed jagelevad, siis niipea kui nad tuld vaatavad, kohe rahunevad.

Lastega peaks tegelema siiski nii emad kui ka isad?

Kui sõidan Hiiumaale, näen sageli väikesi lapsi oma isa käe peal. Milline ilu see on, kui need lapsed sulle otsa vaatavad, turvaliselt oma isa süles – pikk sõit on juba nende elamustega ära tasunud! See on haridus, mida need lapsed saavad ajast oma isaga.

Naiste energia on jälle tugevam. Kui mehed istuvad omavahel ja üksainus naine tuleb tuppa, siis energeetika kohe muutub, tasakaal muutub paugupealt.

Kui mind on kutsutud mõnele kohtumisele, on enamik kuulajatest naised. Mulle on üllatav, et pole veel aru saadud, mida tähendab naise terviklikkus ja tasakaalukus. On asju, mida tuleks anda meeste hoole alt naiste hoolde, sest nende lahendused on paremad. Nad näevad avaramat vaadet ja hoopis teisi võimalusi. Mina usaldan vaistu hoopis rohkem kui aru. Mul on piisavalt aega olnud selles veenduda.

Kes äratab mehe? Tuled ilmale meesolendina, aga kes kujundab temast Mehe? Seda saab äratada ainult naine. Ja ka vastupidi kehtib sama.

CV

  • Fred Jüssi on Eesti zooloog, loodusfilosoof, loodusfotograaf, loodushäälte koguja ning looduse populariseerija. Elav legend loodusmeeste seas.
  • Sündinud 29. jaanuaril 1935 Arubal.
  • 1950. aastast armastab looduses käia, linde ning loomi vaadelda ja kuulata.
  • 1958 lõpetas Tartu Ülikooli bioloogia erialal.
  • Töötanud Emmastes õpetajana ja ENSV ajal looduskaitseinspektorina.
  • 1980 kirjutas ühena 40 haritlastest alla avalikule kirjale Eesti NSVst, kaitsmaks venestamise eest eesti keelt ja meelt avaldanud koolinoori.
  • Armastatud raadiosarjade «Linnuaabits», «Looduseaabits» autor.
  • Kirglik looduse häälte koguja ning plaadistaja, loodusteemaline jutuvestja ning kirjutaja. Andnud välja hulga albumeid looduse helimaastikest, loodusfotograafiast luules, lühivorme loodusest lastele.
  • Tunnustused
  • 1984 Eesti Eluteaduse Hoidja
  • 1989 Eerik Kumari looduskaitsepreemia
  • 1997 Eesti Taassünni auhind
  • 1998 Valgetähe IV klassi teenetemärk
  • 2001 Kuldmikrofon
  • 2006 Riigivapi III klassi teenetemärk
  • 2017 Rahvusmõtte auhind
  • 2019 Riikliku kultuuri elutööpreemia
  • 2020 linastub Jaan Tootseni dokumentaalfilm, mis annab edasi Fred Jüssi loodusarmastust ja kristalliseerinud elutõdesid. «Fred Jüssi. Olemise ilu».
  • 3 last: Ivar, Mart ja Mari Jüssi, 6 lapselast,
  • arvukate lapselapselaste hulka sündisid detsembris kaksikud poisid.

Kuidas hoida terveid suhteid?

Mõni ütleb, et kui suhted lähevad keeruliseks, siis võta teine naine. Aga võib mõelda ka nii, et kui kodus mõni asi hakkab logisema, siis paranda ära. Inimsuhetega on samamoodi – ei tasu teda kohe uksest välja lüüa, vaid katsu parandada. Armastus pole ju see, et inimesed üksteisele otsa vaatavad, vaid et nad vaataksid ühes suunas.

Mäletan, kui nõukaajal sattusin piiri taha poodi saapaid ostma. Tol ajal olid matkasaapad, mida meil müüdi, ju proteesid, mitte saapad. Tõmban seal saapad jalga ja oo, suurepärane. Aga kui kõndisin nende saabastega 30 kilomeetrit metsas, siis sain aru, et ei ole minu saapad. Samamoodi on kaaslase valikuga – selleks läheb aega, et aru saada. Naine ütles: «Mis, kas sa tahad meid võrrelda saapaga või?» Ei, ma räägin sobivusest. Asi pole ju selles, et minu jalg ei võta saabast omaks, vaid saabas ei võta minu jalga vastu. Kui te ei sobi, ei saa te üheskoos käia, ja inimestega on samamoodi.

Mu naine oli ajakirjanik ja toimetaja. Korra kirjutasin teksti ja andsin talle lugeda – küll ta hakkas siis köögis oma mehe kallal võtma. Minu kaheksast leheküljest jäi alles pool lehekülge. Kuidas ma vihastasin! «Aga see on ju vesi kõik,» ütles mu naine. «Pigista, see tuleb kõik välja.» Siis ma sain aru, et mõtte sisu jääb järele siis, kui vesi sealt välja võtta.

Armeenlased ütlevad, et konjakit tuleb kohelda samamoodi nagu naist – väga tähelepanelikult ja õrnalt. Vein vajab samamoodi puhkust nagu inimene. Olen käinud ka veinikeldritega tutvumas. Kord andis giid mulle proovida kahte väga erinevat veini ja mõlemad maitsesid mulle. Küll ta imestas: «Kuule, mees, need on kaks täiesti erinevat veini, kuidas need saavad mõlemad meeldida!?» Vastasin talle, et sina oled nii kaunis ja tume, aga tead, kuidas mind võluvad ka blondid naised! Siis ta sai aru. See on elamuse võrdlus, nii ühe kui teise taga on aega ja armastust.

Küsisin giidi käest ka, mis maitsega on hirmkallis vein, mis on sadu aastaid pudelis olnud. Giid naeratas ja ütles, et väärtus on sel veinipudelil niikaua, kuni see on kinni. Kui jood, on see tuha maitsega...

Aastalõpp on kokkuvõtete tegemise aeg, kuidas teie seda enda jaoks tähistate?

Uusaastaöö on ikka hoopiski teine kui mõni muu öö. Ma tahan sel ajal olla vaikuses. Kodust lähen sel ajal ära Hiiumaale, olen üksi oma lõkketulega. Sest siin hakkab hirmus paugutamine, see on hullumeelsus!

Eks ealiselt vajadused muutuvad ka – ülikooliajal mulle melu meeldis, tantsulkad ja värgid, pillimängud intris. Mürts ja värk oli nii tore ja vahva. Siis hakkasin metsades käima ja tahtsin kuulata linde ja helisid – see oli nii vahva kuulata. Nüüd ma vajan üha enam vaikust. Norra saksofonist Jan Garbarek on öelnud, et vaikus on veel ilusam kui kõige ilusam muusika. Vaikusest saab väga olulist õppida, aga kõige paremini õpetab seda vaikus ise.

Mida vaikus õpetab?

Vaikus on kõige vundament. Mina kuulun vaikuse parteisse, seal on meid väike ring lähedasi sõpru. Mida saaksid muusikud teha, kui kõigepealt ei oleks vaikust?

Vaikuse stress on samuti olemas, see on sama ohtlik kui mürastress. On inimesi, kes ei talu vaikust üldse, neil hakkab halb. Vaikusel on oma mõõt.

Ja ma taha ikkagi elusat vaikust, mitte hauavaikust. Kui minna maa alla kaevandusse, siis kuuled surnud vaikust.

Elus vaikusel on oma ruum. See muutub ilmas. Vaikuse äratab tuul, see on väga huvitav ja rikastav. Võin kuulda kõrge metsa vaikust, mis on nagu katedraal su kohal.

Nii palju küsitakse inimeste käest, mis on tema jaoks püha. Ma pole niisugune, kes kallistab puid, aga ma tunnen ja järgin looduse seadusi. Aga on olemas veel üks võim, mis valitseb kõigi nende üle – ütle selle kohta jumal või suur vaim. Minu kirik on mets. 

Fredist Jüssist valmib film

Kaader Jaan Tootseni dokumentaalfilmist «Fred Jüssi. Olemise ilu», mis jõuab vaatajani 2020. aasta jaanuaris. FOTO: jaan tootsen

Fred Jüssi elutöö on külvanud loodusearmastuse seemneid paljudesse inimestesse. Kuidas hoida elus tema erilist märkamise, mõistmise ja mõtestamise võimet? Film on selleks imeline vahend.

«Ega mina ei ole mingisugune valgus,» räägib Fred ise. «Olen vahendaja või aken – hoia vaid oma klaas puhas. Ega mina pole tahtnud filmi teha. Aga Jaan ütles: seal ei ole midagi, lihtsalt istud tule juures, räägid midagi... Viis aastat tegime seda filmi!»

Film on meditatiivne rännak koos armastatud loodusemehega, täis lummavaid Eestimaa maastikke ja hingeminevaid mõtteid. Kõik see ilu voolab vaatajasse Fredi erilise hääle, rahu ja tunnetuse kaudu. Väga eriline film ja rikastav vaatamine, mis õpetab aega maha võtma ning tähendusega asju argimüra seest üles leidma.

Jaan Tootseni film «Fred Jüssi. Olemise ilu» jõuab kinodesse 15. jaanuaril 2020.

27.12.2019 30.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto