P, 3.07.2022

Jalutuskäik ebamaises varjumetsas

Rahel Aerin Eslas
, kultuurikriitik
Jalutuskäik ebamaises varjumetsas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Maire Männik. Eesti legend Pariisis» Kumus. Näitusevaade skulptuuridest.
«Maire Männik. Eesti legend Pariisis» Kumus. Näitusevaade skulptuuridest. Foto: Stanislav Stepaško/Eesti Kunstimuuseum

Olla kinnises puuris, aga samas tunda end metsas eksinuna. Näha abstraktseid varje seintel, mis vahetavad kohti, ümbritsevad sind oma mõistatuslike tähendustega. Üks Maire Männiku (1922–2003) teoste võludest on kindlasti nende omapärane loodusgootika. Palju andis minu näitusekogemusele juurde ka tema peamine materjali valik – kips. Kipsi on küll keeruline restaureerida, kuid selle omapärane välimus annab Männiku teostele väga palju juurde.

Kumu kunstimuuseumi näitusel «Maire Männik – Eesti legend Pariisis» on esitatud kunstniku mitmekülgset loomingut, kuid kõige rohkem jäävad kummitama tema hiiglaslikud kipsist konstruktsioonid ja nendega kaasnev mäng valgusallikatega. Näituseruumis saadab külastajat kõlaritest kostev laul, aga ka loodushääled ja karjed, mis annavad esitatud teostele oma ruumi, mis ei piirdu vaid toaseintega. Sa justkui kuuled loodust ennast, aga nähtava osa sellest moodustavad Männiku skulptuurid.

Haprad ja mitmekülgsed

Kõige suurema osa näitusest võtavad enda alla abstraktsed teosed (nii suuremad kui ka väiksemad), ümbritsetuna mitmesugustest valgustitest, mis toovad välja teoste eri tahke. Kui ma vaatasin Männiku skulptuuri «Arkaadide kaja» (1963), süttis järsku täiesti teise nurga all valgusti, mille tulemusel tekkis teosest hoopis teine mulje. Teose haprus ja mitmekülgsus tuli sellega palju paremini välja.

«Maire Männik. Eesti legend Pariisis» Kumus. Näitusevaade kunstniku elu käsitlevatest fotodest.
«Maire Männik. Eesti legend Pariisis» Kumus. Näitusevaade kunstniku elu käsitlevatest fotodest. Foto: Stanislav Stepaško/Eesti Kunstimuuseum

Kuna Männiku konstruktsioonid on tihti väga keeruliselt üles ehitatud, näitavad nende eri küljed alati midagi uut. Paljude valgusallikate kasutamine on väga hea viis vaatajat innustada, et ta teoseid eri nurkade alt vaadata oskaks.

Männiku abstraktsete skulptuuride ja nende varjude vahel tekib paratamatult küsimus, kummad on tõelisemad. Näituseruumi pandud valgusallikad loovad mõistmatu mõistmise võimaluse. Tuleb meelde ka Platoni koopa-allegooria.

Maire Männiku abstraktsete skulptuuride ja nende varjude vahel tekib paratamatult küsimus, kummad on tõelisemad.

Skulptuuride kipsist ja skulptori käekirjast tulenev haprus ei lase tekkida ruumiliselt kindlal objektil. Vari tekitaks nagu skulptuuride materjalist kindlama pidepunkti, millest kinni hoida. Päikeseid on selles koopas mitu, need süttivad vaheldumisi, pannes skulptuuride varjud külastaja ümber tantsima.

Skulptuuride taga kujutatud foto Männikust Pariisis, kus skulptor töötab «Heliseva perspektiivi» (1956) kallal, ei too reaalsust õnneks lähemale. Kunst eksisteeribki ju selleks, et tutvustada meile uusi maailmu. Fotol on näha meile kõigile tuttavaid objekte: inimene, trepid, hoone, pink jpm. Nende keskel asuv skulptuur mõjub siiski täiesti ebamaisena. Kui foto on paigal, siis skulptuur eksisteeriks nagu täiesti teises dimensioonis ning tal oleks justkui potentsiaal liikuda kas või paar millimeetrit paremale või vasakule.

Maire Männik. Kindral Philippe Leclerc de Hauteclocque’i büst.
Maire Männik. Kindral Philippe Leclerc de Hauteclocque’i büst. Foto: Stanislav Stepaško/Eesti Kunstimuuseum

Huvitava paralleelina kunstniku hiiglaslikele abstraktsetele skulptuuridele võiks esile tuua reljeefipaari «Õhtune külaline I–II» (1955), kus on alles jäänud loodusgootika hõng, aga sellele lisaks annavad need tööd edasi ka mingit sügavamat rahvusromantilist motiivi, mis ehk polnud tingimata tahtlik. See reljeefipaar tuletab rohkem meelde mõne eepose illustratsioone või koopamaalinguid, mis lisab tema teostele meeldivat ürgsust. See võib olla ka põhjus, miks tunduvad need tööd maisemad.

Lisaks hiiglaslikele abstraktsetele teostele saab näituse külgruumides näha ka kunstniku loodud büste ja reljeefe. Kerge oleks olnud nüüd niivõrd suursuguse alguse kõrval kahvatuda, kuid näituse koostajad olid selle riskiga arvestanud ja suutsid sellest ohust üle olla. Näitus algas võimsa pauguga, ent seejärel leebus ja rahunes, mida rohkem selle sees edasi jalutada. Kõik mõjus väga loomulikult. Tänu sellele tuli välja ka kunstniku mitmekülgne käekiri.

Päikeseid on selles koopas mitu, nad süttivad vaheldumisi, pannes skulptuuride varjud külastaja ümber tantsima.

Suurte skulptuuride juurest kõrvale pöörates vaatasin otsa suurele Philippe Leclerc de Hauteclocque’i büstile, mida ümbritsesid väiksemad büstid, näod kuulsa kindrali poole pööratud. Kasutatud oli nii kipsi kui ka pronksi – abstraktsuses tehti väike paus. Vaatepilt eemaldus küll varemnähtust, kuid büstide mõju siiski ei kahvatunud suurte skulptuuride kõrval. Eriti sümpaatsena mõjus Männiku kipsist autoportree «Maire», mille ette oli asetatud vaas pika roosiga, mis mõjus väga ilusa austusavaldusena.

Vaba ruum ja sümmeetria

Näituseruumi lõpuks oli abstraktsuse esialgu nõnda tormiline mets täiesti rahunenud. Nüüd sai rahulikult vaadata kunstniku väiksemaid, vähem abstraktseid skulptuure, büste, joonistusi jne. Metsiku ruumikogemuse lõpetas rahulik istumisala, kus sai vaadata filmi ning fotosid kunstniku elust.

Maire Männik. «Rändavad linnud II. Monument lindudele».
Maire Männik. «Rändavad linnud II. Monument lindudele». Foto: Stanislav Stepaško/Eesti Kunstimuuseum

Kuigi näituse osade temaatika ja vorm erinesid üksteisest, jätsid need kõik kokku väga õhulise mulje, mis iseloomustab ka Männiku abstraktseid skulptuure. Abstraktsusest ei saa üle ega ümber. Teoste vahele oli jäetud ruumi ning loodud sümmeetriat.

Vaadates saalist väljudes uuesti Männiku teost «Linnud puuris» (1955), avastasin juba nähtule tagasi vaadates, et ka mina tunnen end varjupuuris olevana. Õnneks ei olnud see puur kuigi ebamugav – pigem mõjus see abstraktse metsana, mis minu ümber kokku põimunud oli. Tundsin end nagu Alice imedemaal, mööda jäneseurgu tagasi külma Eesti tegelikkusesse ronimas.

Märksõnad
Tagasi üles