Jalutuskäik ebamaises varjumetsas

«Maire Männik. Eesti legend Pariisis» Kumus. Näitusevaade skulptuuridest. FOTO: Stanislav Stepaško/Eesti Kunstimuuseum

Olla kinnises puuris, aga samas tunda end metsas eksinuna. Näha abstraktseid varje seintel, mis vahetavad kohti, ümbritsevad sind oma mõistatuslike tähendustega. Üks Maire Männiku (1922–2003) teoste võludest on kindlasti nende omapärane loodusgootika. Palju andis minu näitusekogemusele juurde ka tema peamine materjali valik – kips. Kipsi on küll keeruline restaureerida, kuid selle omapärane välimus annab Männiku teostele väga palju juurde.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Maire Männiku abstraktsete skulptuuride ja nende varjude vahel tekib paratamatult küsimus, kummad on tõelisemad. Näituseruumi pandud valgusallikad loovad mõistmatu mõistmise võimaluse. Tuleb meelde ka Platoni koopa-allegooria.

Skulptuuride kipsist ja skulptori käekirjast tulenev haprus ei lase tekkida ruumiliselt kindlal objektil. Vari tekitaks nagu skulptuuride materjalist kindlama pidepunkti, millest kinni hoida.

28.12.2019 31.12.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto