Sisukord
Arvamus
Tänane leht
31.12.2019

Juhtkiri: halva kliima kümnend

4 min lugemist
Kümnendi karikatuur. FOTO: Urmas Nemvalts

Tegelikult tahavad kõik stabiilsust ja rahu. Tõsi, alates 2010. aastast meil ja mujal toimunu annab tublisti ainest selles kahelda. Mõtleme näiteks, et kümnendatel maailma poliitikas toimunus annavad tooni just hääled, mis ootavad – või pahatihti koguni sõjakalt nõuavad – radikaalseid ümberkorraldusi.

Siin, seal ja kolmandas riigis võimule pääsenud populistlikud poliitikud ja jõud keskenduvad vastandumisele, isolatsionismile ja üksikute gruppide huvide teenimisele. See tekitab ühiskondades ja rahvusvahelistes suhetes lõhesid ja sulgumist ehk kokkuvõttes halba kliimat.

Mitu poliitikast sõltuvat protsessi on viimase kümne aasta jooksul globaalsel tasandil kurssi muutnud. Brexit, Donald Trumpi valimisega kaasnenud USA positsiooni muutumine, lõhed Euroopa Liidus, rasked ajad NATOs.

Muide, see kõik avaldab mõju ka varsti lõppeva kümnendi esiteemale – halvale kliimale. Nüüd juba otseses, mitte ülekantud tähenduses.

Tegelikult ei ole kliima kümnendate teema, ÜRO esimene kliimalepe sõlmiti juba 1992. aastal. Küll aga jääb selle kümnendi sisse Pariisi lepe, mis on loomulikult omade vigadega, aga mis oli siiski ajalooline, kuna enam-vähem kõik maailma riigid kirjutasid sellele alla ehk hakkasid kliima küsimuses koostööd tegema. Seevastu Pariisi leppe jätkuks olema pidanud Madridi kliimakonverents kukkus suurejooneliselt läbi.

Tagantjärele tõdetakse, et 2015. aastal ehk Pariisi leppe vormumise ajal olemas olnud teotahteline suhtumine oli tänavu korraldatud konverentsi ajaks hääbunud. Oma osa on sellel kõigel kindlasti 2016. aastal Ameerika Ühendriikide presidendivalimised võitnud Trumpi efektil kui üldisemal populismi peatõstmisel ja mitme riigi sulgumisel. Poliitikas toimuvad tendentsid kipuvad minema inimkonnale olemuslikult tähtsate rahvusvaheliste koostööprojektide kallale, süvendades samal ajal polariseeritust veelgi.

Poliitikas toimuvad tendentsid kipuvad minema inimkonnale olemuslikult tähtsate rahvusvaheliste koostööprojektide kallale, süvendades samal ajal polariseeritust veelgi.
2

Kuid see kõik ei muuda tõika, et kliimamuutustest, kiirete ja suurte ümberkorralduste vajadusest ning vastasel korral terendavast kliimakatastroofist räägitakse üha rohkem. Kliima on fookuses, Greta Thunberg aasta inimene jne. Ja natuke vähem fookuses on ka märksa laiem keskkonnakriis, millest kliima moodustab ühe osa.

Nagu juba märgitud, sisaldab ka kliimamuutuste temaatika hüüdeid, et vaja on kiireid ja järske muudatusi riikide juhtimises ja inimeste elukorralduses. Ükskõik kui põhjendatud need hüüded ka pole (2014–2018 on viis kõige kuumemat aastat ajaloos), efekt on ühiskonnas ja inimeste vahel sama mis populistlikke loosungeid loopivate poliitikute puhul: ühed lähevad sõnumiga kaasa, teised mitte. Toimub järjekordne jagunemine.

Loodetavasti on kliimamuutustega päriselt võidelda võimalik olukorras, kus majandus, sealhulgas Eestis, tahab pakkuda meile järjest uusi viise oma isiklikku heaolu parandada. Seda kümnendit iseloomustab väljumine suurest majanduskriisist ning järjepidevalt oleme ületanud kriisieelse seisu, võime tõdeda lohutavalt nullindate masendavat lõppu meenutades. Majandusanalüütik Mihkel Nestor on öelnud, et meie kolmanda kvartali neljaprotsendiline majanduskasv paneb sellele kümnendile ilusa punkti. Ka algus oli ilus: üleminek eurole oli Eesti viimane tõeliselt käegakatsutav saavutus läänes oma koha taastamisel.

Peagi pärast euro tulekut sattus see aga eksistentsiaalse surve alla, kui saabus Euroopa võlakriis ja kaheldi valuuta püsimajäämises. Järgnesid negatiivsed intressimäärad ja meeletu rahatrükk. Kõigest hoolimata majandus kasvas: kui 2010. aasta esimeses kvartalis tõusis Eestis töötuse määr 19,8 protsenti, siis tänavu kolmandas kvartalis oli see 3,9 protsenti. Euro tulekul oli keskmine palk 792 eurot, tänavuse aasta kolmandaks kvartaliks oli see peaaegu kahekordistunud ehk oli 1397 eurot.

Eraldi võib välja tuua idufirmade buumi, mille tõi kaasa see kümnend, ning krüptoraha tuleku, buumi ja languse. Raha hakati trükkima ja raha otsis kohta. Nii tõusid lendu Eesti esimesed ükssarvikud ja tekkis teatud mõttes uus ettevõtlusvorm, mis ei pea teenima ega teenigi sageli kasumit.

Tahaks soovida, et varsti algavad 21. sajandi kahekümnendad kujuneksid maailmale ja seeläbi ka Eestile niisuguseks, kus rahumeelsus ja konstruktiivsus on rohkem hinnas ja populaarsem.
2

Seda kümnendit iseloomustab veel pidev uue Eesti Nokia otsimine: mis on see tõuge, keeruline reform, mida oleks vaja teha, et Eesti majandus õitseks veel järgmised 20–30 aastat? Pidevalt mõeldakse ja üritatakse nuputada, mis see järgmine sinilind võiks olla. Samas on sel kümnendil väga palju võimalikke suurprojekte ära jäänud. Oleme näinud mitte-minu-tagahoovis-mentaliteedi ja rahva vastuseisu esiletõusu suurte tehaste ja taristuprojektide valmimisele.

Tahaks soovida, et varsti algavad 21. sajandi kahekümnendad kujuneksid maailmale ja seeläbi ka Eestile niisuguseks, kus rahumeelsus ja konstruktiivsus on rohkem hinnas ja populaarsem. Esimesed seda ennustada lubavad märgid võiksid end loomulikult ilmutada juba 2020. aasta alguses.

Optimistid mõtlevad negatiivsete trendide ajal ikka, et ükski suundumus pole igavene. Nii nagu mingist ajast muutusid sõnadega lammutavad liidriks pürgijad atraktiivseks, võivad järgmisel hetkel mõjuda värske õhu sõõmuna kõik need, kes sisendavad, et tegelikult on päris probleeme vähem kui tontlikuks maalitavaid varje ning muredest saab üle siis, kui kokku hoida, selmet vastanduda. Nagu kohe alguses sai öeldud: tegelikult tahavad kõik stabiilsust ja rahu. Jah, see on üldistus ja liialdus ning maailmas leidub alati (võimukaid) erandeid, kuid mõte jääb samaks.

Eestlastele on pessimism omane ning eks seegi juhtkiri sisalda palju pigem nukraid järeldusi möödunud kümnendi kohta. Meiesugustele on tervishoiu professor Hans Rosling kirjutanud raamatus «Faktitäius: kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad» sellest, kuidas olukord ei ole paljudes tähtsates asjades paranenud mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Äärmuslik vaesus maailmas on vähenenud üheksa protsendini, 90 protsenti kooliealistest tüdrukutest saab reaalselt koolis käia, vaktsineeritud on 85 protsenti lastest. Kõik need arvud on märgatavalt suuremad kui veel mõni aeg tagasi ning selliseid positiivseid tõdemusi on see kümnend tegelikult täis.

Paljud asjad Eestis ja maailmas on juba hästi, teeme selle kliima ka korda.

Seotud lood
30.12.2019 03.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto