Peeter Allik - kunstnik, kes ei jõudnudki põhjanabale loodust maalima

Peeter Allik 2017. aastal Tartu kunstimuuseumis. FOTO: Sille Annuk

Üks legendaarne näitusetaotlus, mis mul Tartu Kunstimaja galeristina töötades vastu võtta õnnestus, oli Peeter Alliku eeskujulikult vormistatud leht, kus formaalsuste järel seisis üksainus sisuline lause: «Pildid ripuvad seinal.» Midagi palju selgemat oleks olnud raske tahta. Allik, suur, karune ja morn, rääkis vähe, ent nii nagu ta pildid, olid ka ta väljaütlemised täpsed ja teravad.

Omamoodi terve mõistuse kehastuse, Peeter Alliku pilast või koha kätte näitamisest ei pääsenud keegi ega miski. Ent olenemata tema piltide jutustavast, kohati isegi koomiksilikust iseloomust, ei muutunud Allik kunagi karikaturistiks, sest tühi nali on ise küüniline. Allikule aga oli oluline näidata, et väljapääs silmakirjalikust nõiaringist on olemas ning selleks on kunst.

Al Paldrok on kirjeldanud Allikut kui Eestimaa Prometheust, kes on läbi ja lõhki maamees, kelle «meeleruum ei ole mitte Emajõe Veneetsias, vaid Puurmani põldude vahel». Kuid puhtast altruismist on ta lasknud end aheldada urbanistliku kolossi külge ja lubab tehismaailma hüäänidel õgida oma maksa, sest «talle on antud missioon – rahva harimiseks, talupojatarkuse alalhoidmiseks, mõistuse säilitamiseks».

Peeter Allik, «Andrus Ansip – Lihatoitlaste iidol» (2011). FOTO: Tartu Kunstimuuseum

Kuid Paldrok ei taha sellega öelda, et Allik oleks justkui mingi provintslik kunstnik – otse vastupidi. Allikut «oodatakse nii Hiina paleedes kui Ameerika lõputuil avarustel, tema piltide ees sulavad nii anarhistlikud punkkommuunid Mehhikos kui ka Vana Maailma tipptriennaalid». Aga ükski geenius pole kuulus omal maal ja nõnda on juhtunud ka Allikuga. Maarjamaal on inimesi sedavõrd vähe, et meil saab olla vaid üks meister ja «nii arvavadki kõik õndsad kodumaised, et selline lihtsalt peabki üks kunstlõikaja olema, sest ainuke võrdlusobjekt talle endale on ta ise».

Peeter Allik, «Jõhvikate erastamine» (2012). FOTO: Tartu Kunstimuuseum

Allik ei näinud ennast ise kunagi üksiku geeniusena. Joanna Hoffmannile 2017. aastal antud intervjuus jutustas ta, kuidas teda köitsid polaar­ekspeditsioonide kirjeldused ning ennekõike see, millistel alustel meeskonda kokku pandi. Kuidas valiti teadlikult mitte ainult oskuste, vaid ka iseloomu poolest erinevaid liikmeid. Kuuludes üle 20 aasta Kursi koolkonna liikmeskonda, õpetades programmiliselt kollektiivsusele pühendunud Academia Non Gratas, oli Allik nii ühe kui teise juures just oluline liige, mitte liider.

Või kui, siis ehk Mari Kartau sõnu kasutades kunstiline liider, kes ei lase «oma moraalset palet ega kunstilist eneseväljendust võimuvõitlusest segada». Otse vastupidi, lahkheli on viljastav. Nii olla üks Allikut enam mõjutanud eesti kunstnikke Ilmar Malin olnud väga rahul, kui õpilaste vahel püsis konflikt, sest hea kunst sünnib vaid kannatusest.

Peeter Allik, «Looduse rüpes II» (2001–2002). FOTO: Tartu Kunstimuuseum

Eriti retrospektiivsete näituste vastukaja lõppeb sageli uneleva mõtisklusega teemal millise pöörde võtab kunstniku edasine looming. Nekroloog esmapilgul sellist võimalust ei anna, ent kuivõrd ma usun, et autor on surematu, olen ühtlasi veendunud, et ka Alliku teostamata retk põhjanabale loodust maalima ning planeeritud hiiglaslikud seinamaalingud kuuluvad eesti kunsti kaanonisse koos vasegravüüride seeriaga, mis meisterlikkuses Wiiraltile milleski alla ei jää.

Peeter Allik, «Ajupesumasin» (2006). FOTO: Tartu Kunstimuuseum

Peeter Allik sündis 28. juunil 1966 Põltsamaal. Ta õppis aastatel 1984–1988 Tartu Kunstikoolis, 1988–1993 Tartu Ülikooli maaliosakonnas ning 1991–1992 külalisüliõpilasena Eesti Kunstiakadeemias. Näitustel osales ta 1988. aastast ning oli üks Kursi koolkonna asutajatest koos Albert Gulgi, Ilmar Kruusamäe ja Priit Pangsepaga. Erakordselt viljaka kunstnikuna võttis Allik osa enam kui 300 näitusest nii Eestis kui ka välismaal. Allik kuulus Eesti Kunstnike Liitu ja Tartu Kunstnike Liitu.

Aastatel 2001–2004 oli Peeter Allik Academia Non Grata maali- ja graafikaosakonna juht ning 2005–2014 töötas õppejõuna Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Peeter Allik oli 1997. aastal esimene Ado Vabbe auhinna laureaat. Aastal 2001 tunnustati teda Konrad Mäe auhinnaga, 2005 Kristjan Raua auhinnaga ning 2006 Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga. Lisaks on tema looming võitnud auhindu graafikabiennaalidel üle maailma.

Peeter Allik, «Seatapp» (2012). FOTO: Tartu Kunstimuuseum
31.12.2019 04.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto