/nginx/o/2020/01/03/12847641t1hc096.jpg)
Neljateistkümnendat aastat Krimmis pesitsev kirjanik Mihkel Tiks, kelle sulest ilmus hiljuti romaan «Krimmi vang», tunnistab, et on tegelikult valmis armastatud poolsaarelt lõplikult lahkuma. Uueks peatuspaigaks, kuhu külmal ajal Eestist pageda, võiks saada Kolumbia.
Sissejuhatuseks tuleb öelda, oleme Mihkel Tiksiga aastate jooksul ikka suhelnud. Rääkinud Krimmist – elust ja olust sel Musta mere poolsaarel, kus ta on aastaid püsivalt elanud. Kirkalt meenub kohtumine 2007. aasta mais. Tallinna oli äsja räsinud pronksiöö ja Venemaa propagandamasin oli loonud Eestist oma suurima vaenlase kuju. Istusime toona Tiksiga Jaltas Lenini monumendi jalamil – va punapuuslik seisab seal rannapromenaadi lähistel siiani nagu muiste – ja rääkisime. Tiks siunas kohalikku pistisemaiast bürokraatiat ja kiitis samas poolsaare lõunaranniku mõnusat kliimat. Krimm oli siis igasuguse kahtluseta Ukraina valdus. Seal oli rahulik. Ent nagu teame, 2014. aastal annekteeris Venemaa Krimmi. Ootamatult ja äkki. Kõik muutus.
Loomulikult leidus nende dramaatiliste sündmuste taustal palju neid, kes Tiksi käest toimuvale kommentaari soovisid. Pisut ta rääkiski… ja sai selle eest tunda netikommentaatorite raevu. Hiljem on ta pigem tõrjunud ettepanekuid Krimmi elust rohkem rääkida. Aga möödunud aasta lõpus ilmus Tiksil isiklikele kogemustele ja tunnetusele tuginev romaan «Krimmi vang», ja nüüd on ta valmis taas rääkima. Avatult ja kirglikult.
Saan aru, et te pole üksnes värskelt ilmunud raamatu pärast Eestis käimas.
Sellega seoses ka. Aga teine asi on see, et saan olla Venemaa viisaga Krimmis korraga 90 päeva, seejärel pean järgnevad kolm kuud olema eemal. Mul on küll mitmekordne viisa terveks aastaks, aga nagu paljudes riikides, ei saa viibida järjest kohapeal kauem kui 90 päeva poole aasta jooksul.
Arvestades, kui pikalt olete Krimmis elanud…
