Juba 12 aastat lendab Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen peaaegu iga kuu paariks päevaks Moskvasse, et astuda sealses teatris Et Cetera lavale tulnukana teiselt planeedilt. Just selline oli lavastaja Adolf Šapiro nägemus, kui ta palus oma sõbra ameerika kirjaniku Ray Bradbury romaani «Fahrenheit 451» põhjal valminud ulmetüki peaossa. Aktsendiga vene keelt rääkiv peategelane pidi olema tõepoolest tulnukas selles Bradbury 1953. aastal välja mõeldud totalitaarses maailmas, kus põletatakse raamatuid ja valitseb totaalne televisioon.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kas Šapiro soovis näidendiga juhtida venelaste tähelepanu nende oma ühiskonna totalitaarsetele kalduvustele? Ilmselt ka seda – allegooriaid leiab lavaloost palju. «Kuid aastate jooksul on need muutunud,» nendib Nüganen, kui temaga kahe etenduse vahel Moskva ehk kuulsaima teatritempli – Kunstiteatri – lähedal kohvikus kokku saame. «Ja mis veel muutusi puudutab, siis Šapiro meelehärmiks on mu aktsent vene keeles etendusaastate jooksul üha vähemaks jäänud.»

Eilne «Fahrenheiti» etendus andis mulle tugeva usu teatri tulevikku. Väljamüüdud saalis oli ilmselt 80 protsenti publikust alla 20-aastased, kes enam kui kaks tundi kestnud etendust vaatasid nihelemata ja pilku telefoni poole heitmata. On see lavale ka kuidagi näha-tunda, et mängite noortele?

On küll, alati. Rõõmustab, et nii palju noori käib teatris. Kui lugu 12 aastat tagasi välja tuli, ei osanud ju keegi arvata, et saame seda nii kaua mängida. Põhjuseks arvan, et autor Ray Bradbury on Venemaal väga-väga hinnatud ja tuntud juba nõukogude ajast. Tema romaan «Fahrenheit 451» – see on siis temperatuur, kus põleb paber –, mis 1950ndatel, kui ta selle kirjutas, oli fantastika, on praegu juba otsekui reaalsus: totaalne televisioon, kontroll ühiskonna üle.

Võiks see lugu nüüd olla näiteks tänapäeva Vene ühiskonnast, kus kontroll on suurenenud?

Ka nii võib öelda. Teatrisse tullakse nüüdki otsima sõnumeid ridade vahelt. Kuid aastate jooksul on need muutunud. Venemaast on käinud üle igasuguseid laineid. Alustades alaväärsustundest, siis selle mahasurumisest, siis jälle agressiivse üleolekutunde tekkimisest, tahtest valitseda.