E, 28.11.2022

Juhtkiri: julgeolekunõukogu kasud

Postimees
Juhtkiri: julgeolekunõukogu kasud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Päeva karikatuur.
Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

President Kersti Kaljulaidi ja kogu Eesti delegatsiooni juubeldamine mullu 7. juunil, kui Eesti valiti Rumeenia ees ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks, asetub samasse mõttelisse patta mõne suure spordihetkega või meie filmi pääsemisega Oscari nominentide sekka. Väikeriik kogeb maailmakonkurentsis vähe võite, ent seda magusamad need on.

Vahest tasubki enne otseselt välis- ja julgeolekupoliitilise mõõtme juurde minemist kiita Eesti viisteist aastat kestnud püüdlusi kui riigi sisse suunatud maineprojekti, mille tulemusena saab rahvas jälle natuke rohkem oma riiki ja tema võimet uskuda. Kui kadunud Lembit Ulfsak nimetas pärast kaks korda Los Angeleses filmiauhindade galal käimist «Mandariinide» ümber käinud tralli filmispordiks, siis julgeolekunõukogusse pääsemist võib nimetada suurepäraseks saavutuseks riigispordis, nagu näiteks ka PISA kõrget kohta.

Protsessil oli ka muid kõrvalkasusid. Igal juhul said Eesti diplomaatiline korpus ja riigiaparaat laiemalt hea eesmärgistatud rahvusvahelise suhtluse kogemuse, mis võib tulevikus marjaks ära kuluda. Kindlasti ei tee paha see, et oleme laiendanud riikide võrgustikku, kellega suhtleme. Kasusid tundsid küllap ka äridelegatsioonid, kes reisisid riigijuhtidega kaasa, kui Eesti käis oma kandidatuuri üle maailma tutvustamas.

Aga mida me selle nõukogu kohaga siis peale hakkame? Praegu on jäänud pisut segaseks, mida on võimalik reaalselt saavutada. Et Eestil on eripädevus näiteks Gruusia ja Ukraina või küberjulgeoleku küsimustes, ei ole kahtluse all, ent vähem selge on see, milliste otsuste tegemisel ja millistes protsessides mismoodi osaledes tekib mingi reaalne muudatus.

Selge on see, et kuni alalistel liikmetel on vetoõigus, ei võta julgeolekunõukogu vastu ühtegi Venemaa huvidega vastuolus või Ukraina ja Gruusia julgeolekuhuvidega kooskõlas olevat resolutsiooni. Vetoõiguste küsimus varjutab ka muid Eesti eesmärke, näiteks välisministeeriumi poolt esile tõstetud karistamatuse vastu võitlemine. See kätkevat endas teiste asjade seas vetoõiguse tõkestamist või piiramist päevakorrapunktides, mis puudutavad genotsiidi või teisi inimsusevastaseid kuritegusid. Vaevalt et ka autokraatiad avatult neid kuritegusid toetaks, aga küllap leiavad ajakirjanike tapmise, uiguuride represseerimise ja muus osas süstemaatiliste jõledustega tegelevad režiimid põhjuse veto piiramine vetostada.

Kõige tõenäolisemalt õnnestub Eestil julgeolekunõukogu liikmena panustada maailmakorra parandamisse viisidel, millega on nõus ka vetoriigid. Samuti tasub tõstatada teemasid, millega tegelemisel on see organ seni liiga aeglane olnud. Viimane kehtib ilmselt kõige rohkem kübervaldkonna kohta.

Vahest võib teemat kokku võttes järeldada, et Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesuse teemas on teekond olnud sihtpunktiga võrdse tähtsusega. Liikmeks olemise kasusid on praegu veel keerulisem näha kui ette võetud kandideerimise protsessi omi. Loodetavasti suudab Eesti end maailmaareenil kehtestada ja kahest aastast maksimumi võtta.

Märksõnad
Tagasi üles