Juhtkiri: Trumpi soolo on kõigi mure

6. jaanuari karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Objektiivselt vaadates pole enam kahtlusevarjugi väitel, et Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on soolotaja.

Kui varem on USA tähtsad välispoliitilised otsused – mida teise riigiga sõtta minek vaieldamatult on – sündinud parteiüleselt, siis Trump ei pidanud Kongressiga enne Iraani revolutsioonikaardi eriüksuse juhi Qassem Soleimani tappa laskmist Iraagi pinnal isegi aru. Veelgi enam: kuuldavasti oli vabariiklastegi hulgas eelnev teadmine niisugusest sammust väga väikse ringi privileeg.

Trumpil on muidugi oma administratsioon, kuid see pehmelt öeldes suure kaadri voolavusega haldusaparaat ei näi (enam) kõrgel tasemel julgeolekuekspertidega hiilgavat. Mingit nõu presidendile kindlasti anti. Omaette küsimus on, millist ning kui palju Trump seda kuulda võttis.

Nagu ajakirjanduses viimastel päevadel selgitatud on, ei mahu korraldatud droonirünnak rahvusvahelisele lennuväljale Iraagi pealinnas Bagdadis mitte kuidagi tavapärasuse piiridesse. Ühendriikide valitsuse selgituse järgi rünnati Soleimani konvoid aga selleks, et hoida ära oma diplomaatide ja sõjaväelaste ründamist Lähis-Idas. USA välisminister Mike Pompeo on sellele nüüdseks lisanud, et nende tegu päästis elusid ka Euroopas. Kui viimasesse väitesse tasub suhtuda skeptiliselt, siis seda, et möödunud aastal USA poolt terroristlikuks organisatsiooniks kuulutatud Iraani revolutsioonikaardi kõrge juht plaanitses ameeriklaste tapmist, võib Soleimani hingel olnud tuhandetele eludele – nende hulgas sadade Iraagi sõjas hukkunud Ameerika sõdurite omadele – mõeldes küll tõenäoliseks pidada.

Varem ei ole USA riigipead langetanud sõda tähendavaid otsuseid nõnda kitsas ringis. Kasvõi eestiliku talupojatarkuse järgi tuleks niimoodi sündinud otsustes rohkem kahelda.

21

Donald Trump ei ole loomulikult kaugeltki esimene sõda alustanud või sellele hoogu juurde andnud Ameerika Ühendriikide president. Ka sellisel juhul mitte, kui jutt käib üksnes viimasest paarikümnest aastast ja Lähis-Idast.

Euroopa riigid on läänemaailma julgeoleku esimest viiulit USAd säärastes otsustes toetanud. Kohati ettevaatlikult või isegi vaikimisi, ent siiski.

Kuid varem ei ole USA riigipead langetanud sõda tähendavaid otsuseid nõnda kitsas ringis. Kasvõi eestiliku talupojatarkuse järgi tuleks niimoodi sündinud otsustes rohkem kahelda, aga Ühendriikide sammude kritiseerimine on mõistagi diplomaatiliselt probleemne.

Niisiis paneb Trumpi soolotamine Euroopa kahvlisse. Seda näitab ka tõik, et Euroopa suurriigid on võtnud Soleimani tapmise järel hiiliva hoiaku. Nõnda hiiliva, et Mike Pompeo kehutas ühes intervjuus Suurbritanniat, Prantsusmaad ja Saksamaad suuremale abivalmidusele.

Kummale poolele kaldub siinkohal Eesti? Välisminister Urmas Reinsalu avalduse põhjal eelistab tema USAd (rõhutades küll nagu teisedki, et USA ja Iraani vahelisi pingeid tuleb leevendada), aga valitsuses võib olla ka teistmoodi arvajaid. Üks näib selge olevat: niisuguseid valikukohti tõotab ette tulla ka edaspidi. Seejuures ilmselt kasvavas tempos.

04.01.2020 07.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto