Sisukord
Kultuur
Tänane leht
09.01.2020
Eesti Eelhoiatus päästis eestlased Iraani kättemaksust (8) Harjumaa tulevik sõidab trammis (5) Eestis lahutatakse pool abieludest 15 aastat pärast jaanuaritormi Majandus Uus ohver: listeeriaskandaal viis noore kalatööstuse pankrotti (2) Investeerimiskelmusest tuleks pangale teada anda otsekohe Nissani eksjuht lubas oma hea nime taastada Kakaotootjad plaanivad luua toorainekartelli Välismaa Eelhoiatus päästis eestlased Iraani kättemaksust (8) Ukraina lennuki huku põhjuseid Iraanis varjab saladuseloor (5) Rohelised nooled suunasid raevunud leedukad ummikutesse (5) Von der Leyen viis Johnsonile Brexiti-hoiatuse koju kätte Arvamus Juhtkiri: läänemaailma lõhe ähvardab (13) Bretty Sarapuu: eestlasedki põgenesid (9) Yana Toom: Trumpi bumerang (15) Jaak Madison: tõlgendatava õigusfilosoofia ja reaalpoliitika vahel (21) Erik Aru: lootus kiiremini rohkem tööd ära teha näib asjatu (1) Edward Lucas: Rootsi on Hiina rünnaku all – kus on liitlased? (4) Meie Eesti Kadri Tammepuu: millesse tohib surra? Psühholoog Kaia Kastepõld-Tõrs: pöördeliste sündmuste keskel ela päev korraga (1) Kadri Tammepuu: kogemuslood avavad vähihaigete muresid ja rõõme Kultuur Kultuuri kiirpilk Misantroopia meistriklass (2) Rõõmutu ja ülepakutud ahastus Oscarite nimel Sport Laskesuusafännid krimpsutavad nina, kuid koondise peatreener on rahul (2) Eesti koondise esiründaja kolib Tallinnast Washingtoni Tallinn Harjumaa tulevik sõidab trammis (5) Reis Vene hing külmetab Hiina piiri ääres Maa Elu Nädala mõte: mürk või ravim? Riigimetsast toodi ligi 10 000 jõulukuuske Ettevõtjad vaevlevad Tabria külas ajuti läbimatu riigitee ääres (6) Taimekaitsevahendite keelustamine soosib kahjurite levikut Põtru enam küttida ei või, kuid jahihooaeg kestab Spetsialistid annavad nõu: kuidas maja eluiga pikendada Rannapuura väärindab Peipsi ande Ilmajutt: järgnevus ehk pilveliikide vaheldumine, II osa Talvise tee leiab aiast ja metsast Milline jõulupuu sobib aeda istutada Iga teine muna tuleb piiri tagant Tartu Kanad jätavad linnaga hüvasti ja munevad kodutalus edasi Endise abilinnapea Semilarski kriminaalasi jõudis kohtusse Kahes vallas ületas preemia tuhande euro piiri Politoloog: Iraani ja USA vaheline sõda sõltub Trumpi järgmisest käigust (11) Artur Kuusi karikatuur: lumepõhine parlament Meelelahutus Koomiks Sudoku

Misantroopia meistriklass

6 min lugemist
Andrus Kasemaa. FOTO: Reet Kruup

Humanism on inimliigi bioloogilise jätkusuutlikkuse ning sotsiaalse sidususe seisukohast diskursusena möödapääsmatult vajalik, ilma temata elaksime ilmselt nagu külakoerad: hauguksime üksteisele inetusi ja ähvardusi, hammustaksime igal võimalusel ja ilma põhjuseta, pureksime kambakesi võõra(pärase)id ja väeteid.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Aga samas on humanism oma ülevoolavas sentimentaalsuses ja pealetikkuvas didaktilisuses väga väsitav. Ning sealjuures ühtlasi ka valelik. Sest inimene – nagu oleme ilmselt kõik sunnitud oma elukogemuse põhjal tunnistama – ei kujuta enesest erilist väärtust. Ei liigi ega üksikindiviidina. Nagu teame ainuüksi enese näitel, on homo sapiens keskeltläbi üsna juhm, ahne, edev, kapriisne, labiilne jne. Kui esitada vaid vaimuomadusi, jättes mainimata füüsiliste karakteristikute pahupoole, jättes koos esteetikaga kõrvale ka kogu eetika.

Inimarmastuse ideaali vaieldavusest annab tunnistust kasvõi see, et teda on tulnud jõuga kehtestada ning seadusega valvata, temast üleastumisi ebahumanistliku karmusega karistada. Humanismi diskursusest hälbiva isikliku arvamuse avalikku avaldamist peetakse ka meie koduvabariigi konstitutsiooni silmis «vihakõneks» – pahasoovlikkuse, rumaluse, harimatuse, hulluse ja/või empaatiavõimetuse sümptomiks.

Ning seega rüütab tark inimene oma väljendusvaevas antihumanistlikud mõtted, tunded, fantaasiad ja kujutluspildid ilukirjanduslikku vormi, avaldab belletristika pähe. Kirjanikel, neil «inimhingede inseneridel», on veel teatav (ehkki üha ahenev – küsige Kenderilt) vabadus näidata oma loodud lugude ja tegelaskujude kaudu inimest sellisena, nagu see käibiva ideaali kohaselt ei tohiks olla.

Andrus Kasemaa on üks väheseid eesti kirjanikke, kes seda vabadust sihtotstarbeliselt kasutanud. Tema mullu ilmunud «Vanapoisi» minategelane vaatab oma liigikaaslasi varjamatu tülgastusega. Üks juhuslik tekstinäide: «Taevas, kui väsinud ma olen inimestest. Seista odavates poodides järjekorras, inimesed on vormist väljas, rasvunud, tujukad, nad jäävad ette, nad on aeglased, uimased» (lk 40).

Ma lugesin neid paari lauset raamatust vist viis korda järjest. Iga korraga üha enam heldides. Ning tunnistades imetlusega Tõe ülimat banaalsust ja proosalisust. See on üks neid arvukaid, ent siiski harvu kordi, kui inimkeeles on väljendatud midagi, mida oleme ilmselt kõik kogenud ja tõdenud, ent mille täislauseline väljakirjutamine ning raamatusse trükkimine mõjub peaaegu pühaduseteotusena. Ja kui miski mõjub pühaduseteotusena, on hästi. Meie kultuur vajab oma vaimse ja füüsilise tervise kontrollimiseks kergeid ärritusi. Valuläve tuleb testida nagu suitsuandurit. Kui kiunuvat piuksatust ei tule, on aju- või akusurm käes.

08.01.2020 10.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto