Endise siseministeeriumi töötaja Alla teeb ilusaks praegune piirkonnapolitseinik, hooldustöötajalt Alla sellist tähelepanu ei saa. FOTO: Jekaterina Minkova

Kohtla-Järve jätab hädalised abita

Enda eest hoolitsemisega mitte toime tulevad Kohtla-Järve elanikud räägivad, et sotsiaaltöötajatelt nad abi ei saa. Ainus, kellelt tuge võib loota, on kohalik politseinik. 

Abi vajavad Kohtla-Järve elanikud jäid oma muredega üksi. Nii naabrite kui ka piirkonnapolitsei sõnul ei taga omavalitsus elanikele vajalikku abi. Linn põhjendab seda sellega, et hädalised ise on pakutud abist loobunud. Tegelik olukord on aga selline, et ilmselgelt abi vajavate inimeste juures käib sotsiaaltöötaja asemel politseinik. Postimees osales politseiga kodukülastusreidil, et uurida, mis olukorras need inimesed elavad. Isegi kui seaduse vastu polegi eksitud, toob avanev pilt pisarad silma.

Barrikaadi taga elektrita ja torustikuta

On septembri keskpaik. Teeme piirkonnapolitseiniku Aili Avamerega kodukülastuse ühte Kohtla-Järve kortermajja. Trepikojast tungib ninna terav lõhn. Selle põhjuseks on Annelii, kes elab selles majas juba kolm aastat. Trepikojas ajakirjanikuga rääkides naine on häiritud ja närvis, tema jutt on segane. Seljas on tal pesemata riided. Korteris pole elektrit ning Annelii ei kasuta vett. «Mul on torud katki. See oli vilets korter, kui ma ostsin. Aga ma suvel proovisin, et ma vähe kasutan (vett – toim),» räägib Annelii ja küsib siis ühtäkki ajakirjaniku kõrval seisvalt politseinikult, kas ta tohib visata prügikotte aknast välja.

Annelii naabrid helistasid eelmisel aastal hädaabinumbril ning kaebasid, et üksi elava naise korteris ei toimi kanalisatsioon ja seetõttu viskab ta kõik väljaheited aknast välja. Annelii naaber Valentina kurdab, et kõik need satuvad tema aknalauale. «Ta urineeris pesukaussi ja valas aknast välja,» räägib Valentina.

Naabrinaine Natalja kurdab, et Annelii korteris vohavad seened ja sealt tuleb ebameeldivat lõhna.

5

Seepeal vahetati ühistu eestvedamisel korteris torud ja pandi uus tualetipott. Annelii toppis selle aga riideid täis ja torumees leidis sealt noa. Nüüd on torud jälle katki. Ajakirjanikul ei õnnestunud korterisse minna, kuid naabrinaine Natalja, kes elab Annelii all, kurdab, et Annelii korteris vohavad seened ja sealt tuleb ebameeldivat lõhna. Annelii tualetipott on väljaheiteid täis, need voolavad juba üle ääre. «Ma ei saa oma lapselast koju kutsuda ja remonti teha,» kurdab naaber Natalja. Ka piirkonnapolitseinik Avameri kinnitas pärast kodukülastust, et olukord on läinud hullemaks. Kuigi Annelii väidab, et saab oma eluga ise hakkama, ilmselgelt see nii pole.

Kohtla-Järve kortermaja trepikojas tungib ninna terav lõhn. Selle põhjus on maja elanik Annelii, kes käitub kummaliselt, räägib segast juttu ega lase võõraid oma korterisse. FOTO: Jekaterina Minkova

Abilinnapea Niina Aleksejeva kinnitab aga, et omavalitsus küll jälgib Annelii toimetulekut juba mitu aastat, ent naine keeldub abist ega lase võõraid korterisse. «Me ei saa jõuga teda hooldekodusse või haiglasse viia, kuigi arvame, et seda võiks teha,» räägib Aleksejeva. Kohtla-Järve sotsiaalhoolekandekeskuse direktor Aarne Berendsen lisas, et sotsiaalosakond ei pea tegelema koristamisega. Seaduse järgi aga on omavalitsus kohustatud hindama abivajaja olukorda ja kui selgub, et inimene vajab koristamisel abi, siis peab seda korraldama.

Kolm kuud pärast algset külaskäiku Annelii majja, detsembris kohtus Postimees Kohtla-Järve abilinnapea, sotsiaalhoolekandekeskuse direktori ja sotsiaaltöötajatega. Kohtumisel kinnitas sotsiaaltöötaja Aleksandra Ignatjeva, et korteriga seotud probleemid on lahendatud ja häirivaid lõhnu Annelii korterist enam ei tule.

Korteriühistu juhatuse liige Antonina Zguro sõnul ei vasta see aga tõele: Anneliil pole siiani elektrit ja torud on endiselt katki. Trepikojas matab hinge sama hais. Zguro lisab, et ühistul ei jää muud üle, kui otsida võimalust Annelii korterist välja tõsta.

Politseigi kinnitab, et on korduvalt Kohtla-Järve sotsiaalosakonda pöördunud. Teabepäringule vastati, et kui isik ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, siis ei tähenda see veel, et ta on ohtlik iseendale või teistele. Linn soovitas kohale kutsuda politsei või kiirabi juhul, kui naine muutub ohtlikuks endale või teistele. Ametnikud suhtlevad Anneliiga vähemalt kord kuus ning ta käib ise omavalitsuses, kuhu viib kommunaalarved, mida linn osaliselt tasub.

Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni (ESTA) esindaja ja pika sotsiaaltööstaažiga Jaanika Luusi sõnul on linna lähenemine asjale vale: Annelii vajab abi ja teda tuleks püüda veenda seda abi ka vastu võtma. See on pikaajaline töö. «Ei saa öelda, et pakkusime abi, inimene loobus, ja olukord jääb muutumatuks. Sotsiaalselt nõrgad toimetulekuoskused võivad olla põhjustatud vaimse tervise probleemidest, sellega peaks igal juhul tegelema ja otsima psühhiaatrilist abi. Loomulikult on lihtsam pakkuda abi inimesele, kes on rõõmsameelne, sõbralik ja võtab abi vastu,» sõnab Luus, kelle sõnul ei ole ka õige, et Anneliiga tegelevad kõik teised – korteriühistu, politsei, kogukond –, aga mitte sotsiaaltöötaja.

Koostöö politsei ja linna vahel ei kulge tõhusalt

Politseinik Aili FOTO: Jekaterina Minkova

Kahe viimase aasta jooksul on politsei Kohtla-Järve sotsiaalosakonda saatnud 75 teadet abivajavast inimesest. Osa nendest on korduvteated. Kui politsei saab infot üksi elava inimese kohta, kes näiteks naabrite hinnangul abi vajab, teeb politsei kodukülastuse.

Pärast seda teavitab politsei sotsiaalosakonda. «Kohtla-Järve torkab tõepoolest silma meile antud tagasiside poolest, mis on suuremal määral selline, et inimene on pakutud abist loobunud või ta seda ei vaja,» räägib piirkonnapolitseinik Aili Avameri.

Ta toob võrdluseks kõrval asuva Toila omavalitsuse, kus politseinikud ei pea abivajava inimese puhul peaaegu üldse korduvkodukülastusi tegema. «Täiesti piisab, kui edastame vallale info abivajava inimese kohta, ning saame hiljem vallalt teada, et talle on abi osutatud,» ütleb Avameri.

Just see teadmine puudub Kohtla-Järve tagasisides. Ja seda vaatamata sellele, et nii Kohtla-Järve abilinnapea kui ka sotsiaaltöötajad väidavad, et suhtlevad abivajajatega iga päev.

Üksi koos salapärase urineerijaga

Järgmise käigu teeme Kohtla-Järve ühiselamusse. 58-aastasel Raissal on seljas määrdunud riided, korterit katab prügikiht. Tuba lehkab uriini järele. Laual on riknenud toit. Seletamatul põhjusel laotab naine duši all märjaks tehtud riideid ja prahti põrandale, nii et nendest tekib mitmesentimeetrine kiht.

Kohtla-Järve ühiselamus elav Raissa laotab riided ja tänavalt toodud prahi põrandale, nii et tekib mitmesentimeetrine kiht.  FOTO: Jekaterina Minkova

Selgub, et Raissa on veendunud, et keegi urineerib ta põrandale. «Ma viskan lapi peale,» selgitab ta. Kes seda teeb, ei oska Raissa öelda. Naine lubab teisi oma koju väga harva. Eestis Raissal sugulasi pole ning keegi teda vaatamas ei käi. Ühiselamu töötajad on korduvalt sekkunud, naise elamises tehti suurpuhastus, kuid mõne aja pärast on kõik jälle vanamoodi.

Raissa kurdab, et tal on astma, maksatsirroos ja ajuvähk. Ta saab ravimeid, kuid tema kätte ühiselamu töötaja neid ei usalda – ta võib nimelt kõik medikamendid korraga alla neelata. Kui talle aga ravimeid ühekaupa anda, siis ta tihti keeldub.

Linn kinnitab, et tegeleb Raissaga juba ammu. Abilinnapea Niina Aleksejeva sõnul saab Raissa kõiki teenuseid, mida üldse saada võib: toimetulekutoetus, ühiselamu järelevalve. «Tahtsime ta sotsiaalmajja elama suunata, aga ta ei soovinud sinna minna,» lisab Aleksejeva.

ESTA esindaja Jaanika Luus ütleb, et Raissa juures võiks peale hooldustöötaja käia ka koduõde, kes jälgiks naise tervist. Koduõe saab määrata perearst.

Kui tugiisik maha jätab

Kui endine siseministeeriumi ametnik Alla veel pealinnas elas, oli kõik hästi. Möödunud aasta veebruaris viis poeg Alla aga elama Kohtla-Järvele. Naine elab üksi. Liikumisprobleemide tõttu ta poes ei käi.

«Kardan kukkuda, talvel ei saanud ma üldse käia. Mul on vaja, et keegi mind autoga tooks,» räägib Alla. Veebruaris olid korteris ainult tugitool ja väike diivan. Naisel ei olnud tekki ega patja, voodipesust rääkimata. Süüa oli vähe. Sotsiaalset «esmaabi» korraldas PPA. Invaliidide ühingu abil saadi talle voodipesu, toiduabi, mööbel ja nõud. Hiljem määras linn naisele ka koduteenuse.

Kodukülastusel nägime aga, et naisele tuuakse küll süüa, kuid külmkapp on halvaks läinud toitu täis. Abilinnapea Niina Aleksejeva kinnitusel vaatab hooldustöötaja ikka külmkapi sisu üle, kuid Alla lihtsalt ei usalda hooldustöötajat. «Mõnikord ta viskab toitu aknast välja,» ütleb ta.

Alla külmkapist leiti septembris võipakk, mille säilivusaeg sai läbi märtsis. FOTO: Jekaterina Minkova

Alla on enda sõnul sotsiaaltöötajat korduvalt palunud, et too laseks korterisse vanni asemel paigaldada dušikabiini, kuna ta kardab vanni ronides kukkuda. «Ma kummardun üle vanni ääre. Dušivoolik on pehme. See kõverdub. Lasen niiviisi vett pähe. Pärast koristan põrandalt terve ämbritäie vett ära,» kirjeldab Alla, kuidas ta ennast peseb.

Abilinnapea sõnul kutsub sotsiaaltöötaja Alla lapsi Kohtla-Järvele ema eest hoolt kandma. «Nad üritavad tema eest hoolitseda. Saage aru, tal on sugulased,» ütleb Aleksejeva, kuid Alla sõnul ei jõua lapsed tema juurde kuus isegi mitte korra.

Märtsis palus naine abi arsti juurde, panka ja juuksurisse saamiseks. Tulemusteta. Alla sõnul oli sotsiaaltöötaja tema pöördumiste peale pahane. «Ta kipub siit kohe ära jooksma. Ta kardab, et ma palun tal veel midagi teha,» kurdab Alla. Sotsiaalhoolduskeskuse direktor Aarne Berendsen kommenteerib, et Allal oli küll tugiisik, kuid too läks naise juurest ära. Nimelt pole Alla Berendseni sõnul kuigi vastutulelik inimene. Sotsiaaltöötaja sõnul helistab Alla tihti politseisse ja päästeametisse, et oma elu üle kurta. «Allale lihtsalt meeldib, kui talle antakse kõik tasuta,» leiab sotsiaaltöötaja.

Endise siseministeeriumi töötaja Alla teeb ilusaks piirkonnapolitseinik, hooldustöötajalt Alla sellist tähelepanu ei saa.  FOTO: Jekaterina Minkova

Jaanika Luusi sõnul oleks emotsionaalselt raskete klientidega tegelevatele hooldustöötajatele abiks see, kui neid rotatsiooni korras vahetada ja korraldada nii, et korraga oleks abiks kaks töötajat.

Linn lubas Postimehe küsimuste peale, et sellest aastast määratakse Allale uus isiklik abistaja. Kui Postimees Allaga 7. jaanuaril ühendust võttis, ütles ta, et nädal-poolteist tagasi käidi ta juures ja aidati pesta. Toitu tuuakse endiselt paar korda nädalas. Allal on käsi haige, seega on tal sooja toitu raske teha. Ka õues jalutamas ei ole temaga keegi käinud. «Viimati käisin, kui oli soe. Praegu vaatan, et inimesed on jopedes ning lumi on maas,» räägib Alla, kelle sõnul olid pealinnas teenused paremad. Kohtla-Järvel on ta enda sõnul abita jäetud.

Üksik mees: halvemini enam elada ei saagi

Veel ühe kortermaja elanikud kaebasid politseile naise peale, kes tarvitab alkoholi, magab trepikojas ja käib alasti ringi. Kodukülastuse teinud politseinik nõustus naabritega, et naine vajab abi. Võtnud ühendust linna sotsiaalosakonnaga, sai ta vastuseks, et naine saab ise hakkama ega vaja tugiisikut, kuna suhtleb mehega, kes on talle igati abiks.

Too mees, kellele linn vastuses viitas, ei tule aga endagagi toime. Abikaasa on tema juurest ära läinud. Lapsed temaga eriti ei suhtle. Ta liigub vaevu karkudega, tarvitab alkoholi, ei pese ennast, rääkimata korteri koristamisest. Põrandat ja mööblit katab suitsukonide kiht. Voodis on sügav auk. Köögis mädaneb toit.

Üksinda jäetud Johannes liigub vaevaliselt karkudega, tarvitab alkoholi ega pese ennast, korteri koristamisest rääkimata. Põrandat ja mööblit katab suitsukonide kiht. Voodis on sügav auk.  FOTO: Jekaterina Minkova

Kui mees linnalt abi käis küsimas, pakuti talle kohta Aa hooldekodus, aga sinna ei soovi ta minna. «Öeldi, et nii suure lolli inimesega nad üldse juttu rääkima ei hakka. Küsiti, kas mul pole nööri. Vend ja õde on endid üles poonud – kas sina ei saa või?» räägib mees. Sotsiaaltöötaja tema juures ei käi ja mees ei tea, mis abi ta võiks omavalitsuselt saada.

Taas ütleb abilinnapea Aleksejeva, et mees ei soovi võõraste inimeste sekkumist enda ellu. «Tihti tema juures käia ei saa, see on ohtlik. Ta on agressiivne alkohoolik. Tihti ei lase ta kedagi sisse,» selgitab Aleksejeva.

Sotsiaaltöö assotsiatsiooni liige Luus möönab, et hooldusvajadusega alkohoolikutega on probleeme igal pool Eestis ja nende puhul head lahendust polegi. Hooldekodusse sõltlased minna ei taha, sest seal ei saa alkoholi tarbida. Hea näitena toob ta esile Soome lahenduse, kus hooldusvajadusega alkohoolikutele võimaldatakse askeetlik sotsiaaleluruum, kus on kindlad ühiselureeglid, ja vajadusel on neile tagatud hooldusteenused.

Terav probleem üle Eesti

Selle üle, kas omavalitsus saab inimeste aitamisega hakkama, valvab sotsiaalkindlustusamet (SKA). Abivajaja hätta jätnud linnale saaks teoorias teha ettekirjutusi ning määrata sunniraha. Kohtla-Järvele on amet seni andnud soovitusi, mida teha, kuna selgus, et Kohtla-Järve polnud kõikidest sotsiaalteenuste korraldamise võimalustest teadlik.

SKA kohalike omavalitsuste nõustamisüksuse Lõuna piirkonna juhi Meeli Tuubeli sõnul ei tohiks linn abivajaja puhul jääda lootma naabritele või lastele. «Abi korraldamisest ei saa loobuda põhjusel, et inimene ise ei ole abi vastuvõtmisega nõus,» kinnitab Tuubel, kelle sõnul tuleb aidata ka neid, kes ise oma oma abivajadusest aru ei saa.

Jaanika Luus ESTAst sõnab, et sotsiaalteenuste korraldamine pole terav teema mitte ainult Kohtla-Järve linnavalitsuses, vaid kogu Eestis. Tase pole kaugeltki ühtlane. Võimekamad omavalitsused tagavad vajalikud teenused vajalikul tasemel, kuid süsteemi üldine alarahastatus mõjutab nii teenuste kättesaadavust kui ka kvaliteeti. ​

Sotsiaalhoolekande süsteemist paistab mitu kitsaskohta. Näiteks see, et spetsialistid pole üldjuhul harjunud ise abi pakkuma. «Inimene ei pea teadma, millist abi küsida, ta ei pruugi osata küsida. Oluline on hinnata inimese abivajadust ja sellest lähtuvalt teda abistada. Hoolekandesüsteem ei ole vorstilett: ma lähen sinna ja palun mulle seda teenust 100 grammi ja seda 200 grammi,» selgitab Luus. See, et koduteenuse sisu on ka inimese hügieeni eest hoolitsemine ja eluruumi korrastamine, ei ole jõudnud kõikide omavalitsuste tööpraktikasse.

Hoolekandesüsteem ei ole vorstilett: ma lähen sinna ja palun mulle seda teenust 100 grammi ja seda 200 grammi.

5

Laiem teema on, mida peame ühiskonnana aktsepteeritavaks elustandardiks. Antisanitaarsetes tingimustes elavatel inimestel on pahatihti suur hooldusvajadus, kuid sageli keeldutakse oma eluviisi muutmast. Millal muutub mustuses elamine inimesele ohtlikuks? Seadusest tulenevaid tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid osutatakse siis, kui inimene seda tahab, mitte sunniviisiliselt. Kuid kohtu otsusega saab ikkagi inimesele vajalikku abi anda. Kohus lähtub sellest, kas inimesel on psüühikahäire, kas ta on endale või teistele ohtlik, kas muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Ja ka siin on kitsaskohti. Näiteks kui tegu on vaimse tervise probleemidega inimesega, kes elab antisanitaarses olukorras, siis Luusi sõnul oleks võimalus sellised inimesed valla eestkostele määrata. «Aga sageli ei saa eestkostet taotleda põhjusel, et inimene ei ole ohtlik endale ega teistele. Kohus määrab eestkoste vaid füüsilise ohu korral,» selgitab Luus.

Oma pikaajalisele töökogemusele tuginedes teab Luus, et institutsiooni, mis hindaks inimese eluruumi seisukorra ohtlikkust inimese tervisele, ei ole. «Võib-olla võiks abi olla terviseametist või mõnest teisest vastava kompetentsiga institutsioonist, kes hindaks räpases majapidamises elamise mõju inimese tervisele,» ütleb Luus.

09.01.2020 11.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto