/nginx/o/2020/01/10/12863725t1hc6e6.jpg)
Eestil peab olema vastutustundlikul ja jätkusuutlikul metsatööstusel põhinev majanduspoliitika, kus ühelt poolt teadvustatakse metsade aruka majandamise mõju kliimapoliitikale ja teiselt poolt keskendutakse puidu parimale väärindamisele, kirjutab Estonian Celli juhatuse liige Lauri Raid.
Tööstussektor Eestis laiemalt ja metsatööstus sealhulgas on viimastel aastatel paradoksaalses olukorras. Ühest küljest on keskkonnaalane kriitika Eestis tegutsevate tööstuste suhtes suurem kui kunagi varem, teiselt poolt teevad paljud neist tööstustest suuremaid investeeringuid keskkonnahoidu kui kunagi varem. See kinnitab, et ühiskond hoolib üha laiemalt Eesti metsadest ja nende käekäigust.
Tööstus pole praegu kuidagi võrreldav tööstusega nõukogude ajal ega ka 20 aastat tagasi. Kasutatavad tehnoloogiad, tooraine väärindamine, üldine suhtumine keskkonnakaitsesse ja ka vastutustunne metsa kui tooraine jätkusuutlikkuse suhtes on praegu täiesti teisel tasemel. See ei tähenda aga, et tööstused võiksid rahulolevalt hetkeseisu puhkama jääda, vaid tootmise parendamine ja tõhustamine ning keskkonnajalajälje vähendamine on pidev ja lõppematu töö.
Metsaga seonduv on paljudele mõistetavalt väga tundlik teema. Viimastel aastatel on Eestis metsade raiumise suhtes tekkinud kohati selline foon, nagu poleks tegu majandamise, vaid metsa hävitamisega. Seepärast läheme emotsiooni tasandilt statistikasse ja vaatame korraks kiretult arve, mis kirjas keskkonnaagentuuri koostatud ülevaates «Eesti mets arvudes 2018».
Need näitavad, et Eestis on kaitse all 24,6 protsenti metsamaast. Üldse on Eestis metsamaad kokku 2,3 miljonit hektarit, mis moodustab 51,4 protsenti Eesti maismaast. Lõviosa sellest ehk 2,1 miljonit hektarit on endiselt metsaga kaetud metsamaa. Metsamaa hulk on ajas pidevalt kasvanud. Näiteks taasiseseisvumisaja alguses 1994. aastal oli Eestis 1,9 miljonit hektarit metsamaad ja veel kaugemale ajas tagasi vaadates oli aastal 1958 Eestis vaid 1,4 miljonit hektarit metsamaad.
Oleme praegu oma metsade kaitseosakaaluga ELi riikide hulgas esimese viie seas ja sellega on kõik hästi. Peab aga silmas pidama nüanssi, mida paljud võib-olla ei teagi. Kui liiga suur osa metsadest läheb range kaitse alla ning raiemaht metsatagavara juurdekasvuga võrreldes järjest väheneb, töötab see kliimapoliitika eesmärkide vastu. Vananev mets seob vähem süsinikku kui kasvav mets. Kui metsa tagavara juurdekasv on Eestis viimastel aastatel olnud ca 16 miljonit tihumeetrit, siis 2017. ja 2018. aasta raiemaht on olnud 77 protsenti sellest, mis lõppenud aastal kukkus hinnanguliselt vähemalt kümme protsenti. Seega on metsade juurdekasv olnud stabiilne ja metsade hävitamisest rääkimine siiski liialdus.
Rootsi metsakasvatuse professor Tomas Lundmark ütles tunamullu Eestis metsanduskonverentsil esinedes, et kõige tähtsam tööriist metsade jätkuva kasvu säilitamiseks on puude langetamine. Kui lõpetada metsa majandamine, toimub esialgu küll väike juurdekasv, kuid 50–70 aasta pärast algab langus, sest hooldamata mets ei kasva enam endises tempos.
Paljudes toodetes on ainuke reaalne plastiasendus paber, mille keskkonnajalajälg on üldjuhul väiksem kui plastil. Nõudlus paberi järele kasvab koos keskkonnateadlikkuse tõusuga.
Selge see, et ainult arvudesse valatult pole võimalik näidata metsa kui tähtsa ja keerulise ökosüsteemi tegelikku tervist, kuid suures plaanis ei peaks metsaga seonduv olema tööstuste ja keskkonnakaitsjate aastate pikku kääriv tüliõun. Tegutseda tuleb hoopis selle nimel, et meie ühine väärtuslik vara oleks majandatud võimalikult heaperemehelikult. Loomulikult tuleb metsaga käituda vastutustundlikult ja raiuda vaid rangelt ettenähtud reeglitest kinni pidades, kuid küllap mõistab igaüks, et inimkonna ja metsade kooseksisteerimiseks on metsade majandamine siiski vajalik.
Paljudes toodetes on ainuke reaalne plastiasendus paber, mille keskkonnajalajälg on üldjuhul väiksem kui plastil. Nõudlus paberi järele kasvab koos keskkonnateadlikkuse tõusuga. Paljud tootjad üle terve maailma on viimastel aastatel teatanud, et vahetavad plastpakendid paberi vastu. Näiteks otsustas eelmisel kevadel McDonald’s, et loobub plasttopside kasutamisest kõigil turgudel. Sama suundumus on täheldatav üle maailma. Plastpudelite asemele tulevad kartongist pakendid, plastkõrte asemele paberist kõrred, plastkottide asemele paberist kotid. Kõik see nõuab uut toorainet. Muidugi ka taaskasutatakse paberit õnneks päris palju, kuid seda saab teha 3–5 korda, mis tähendab, et paratamatult tuleb uut paberit juurde toota.
Küsimuse kõrval, kas ja kui palju raiuda, peaks aina kõvemini küsima ka seda, mida langetatud metsamaterjaliga edasi tehakse. Aastas viiakse Eestist kolm miljonit tihumeetrit paberipuitu välja, mitte ei väärindata siin, kuigi see oleks meie võimalus aidata looduslikult taastuva tooraine töötlemisele keskendudes vähendada plasti kasutust.
Näiteks haavapuitmassi tootmises kasutatakse puitu, mis muidu jääks suuresti lihtsalt metsa alla mädanema. Üldjuhul ei minda metsa ainult haaba raiuma, vaid haavapuit on pigem muu metsalangetuse kõrvalprodukt. Haavapuitmassi tootmises kasutatakse ka juba mädanikust haaratud haaba ja nii saab luua madala väärtusega puidust tooteid, mida kasutatakse pika eluajaga toodetes, nagu näiteks tapeedid ja muud ehituspaberid.
Eestis puudub metsaga seotud valdkondadele samasugune ühtne majanduspoliitiline lähenemine nagu Skandinaavias. Meile meeldib tuua näiteks nende palku ja sotsiaalseid hüvesid, aga me pole võtnud eeskujuks näiteks Soome majandusmudelit, kus tselluloositootmise klaster on eraldi võimas haru, mis annab majanduskasvu suure panuse.
Väga põhjalik ja vastutustundlik toorainekasutus koos kaasaegseimate tehnoloogiate ja võimalikult väikese keskkonnajalajäljega peaks olema kõigi metsaga seotud tööstuste siht. Sellele kaasa aitamiseks tuleks Eestil luua metsatööstusel baseeruv majanduspoliitika, sest mets on meie loomulik konkurentsieelis.
Sellise majanduspoliitika üks osa võiks olla ka tooraine kohapeal väärindamist väärtustav maksusüsteem, sest väärindamine puidu väljaveo asemel loob Eestile suuremat väärtust nii töökohtade, maksutulu kui ka loodussõbralikuma metsamajandamise läbi. Keskkonnasäästlikkus on tootmise juures absoluutselt vaieldamatu nõue ning metsariigina oleme lausa kohustatud seda nõuet järgima.
Kui oleme viie metsarikkama riigi hulgas pindala kohta, siis tasub meil seda ära kasutada. Ma ei kutsu üles metsi rohkem raiuma, vaid puidule kohapeal suuremat väärtust andma. Maailmas on keskmiselt metsa 0,55 hektarit inimese kohta, aga Eestis 1,8 hektarit inimese kohta, sealjuures on see mets üsna hästi kaitstud. Kui sellele lisada metsade veel mõistlikum ja vastutustundlikum majandamine ning metsamaterjali nutikas ja keskkonnasäästlik väärindamine selle Eestist väljavedamise asemel, siis saab meie majandus ühe senisest tugevama alustala.