Tööstussektor Eestis laiemalt ja metsatööstus sealhulgas on viimastel aastatel paradoksaalses olukorras. Ühest küljest on keskkonnaalane kriitika Eestis tegutsevate tööstuste suhtes suurem kui kunagi varem, teiselt poolt teevad paljud neist tööstustest suuremaid investeeringuid keskkonnahoidu kui kunagi varem. See kinnitab, et ühiskond hoolib üha laiemalt Eesti metsadest ja nende käekäigust.
Tööstus pole praegu kuidagi võrreldav tööstusega nõukogude ajal ega ka 20 aastat tagasi. Kasutatavad tehnoloogiad, tooraine väärindamine, üldine suhtumine keskkonnakaitsesse ja ka vastutustunne metsa kui tooraine jätkusuutlikkuse suhtes on praegu täiesti teisel tasemel. See ei tähenda aga, et tööstused võiksid rahulolevalt hetkeseisu puhkama jääda, vaid tootmise parendamine ja tõhustamine ning keskkonnajalajälje vähendamine on pidev ja lõppematu töö.
Metsaga seonduv on paljudele mõistetavalt väga tundlik teema. Viimastel aastatel on Eestis metsade raiumise suhtes tekkinud kohati selline foon, nagu poleks tegu majandamise, vaid metsa hävitamisega. Seepärast läheme emotsiooni tasandilt statistikasse ja vaatame korraks kiretult arve, mis kirjas keskkonnaagentuuri koostatud ülevaates «Eesti mets arvudes 2018».
Need näitavad, et Eestis on kaitse all 24,6 protsenti metsamaast. Üldse on Eestis metsamaad kokku 2,3 miljonit hektarit, mis moodustab 51,4 protsenti Eesti maismaast. Lõviosa sellest ehk 2,1 miljonit hektarit on endiselt metsaga kaetud metsamaa. Metsamaa hulk on ajas pidevalt kasvanud. Näiteks taasiseseisvumisaja alguses 1994. aastal oli Eestis 1,9 miljonit hektarit metsamaad ja veel kaugemale ajas tagasi vaadates oli aastal 1958 Eestis vaid 1,4 miljonit hektarit metsamaad.
Oleme praegu oma metsade kaitseosakaaluga ELi riikide hulgas esimese viie seas ja sellega on kõik hästi. Peab aga silmas pidama nüanssi, mida paljud võib-olla ei teagi. Kui liiga suur osa metsadest läheb range kaitse alla ning raiemaht metsatagavara juurdekasvuga võrreldes järjest väheneb, töötab see kliimapoliitika eesmärkide vastu. Vananev mets seob vähem süsinikku kui kasvav mets. Kui metsa tagavara juurdekasv on Eestis viimastel aastatel olnud ca 16 miljonit tihumeetrit, siis 2017. ja 2018. aasta raiemaht on olnud 77 protsenti sellest, mis lõppenud aastal kukkus hinnanguliselt vähemalt kümme protsenti. Seega on metsade juurdekasv olnud stabiilne ja metsade hävitamisest rääkimine siiski liialdus.
Rootsi metsakasvatuse professor Tomas Lundmark ütles tunamullu Eestis metsanduskonverentsil esinedes, et kõige tähtsam tööriist metsade jätkuva kasvu säilitamiseks on puude langetamine. Kui lõpetada metsa majandamine, toimub esialgu küll väike juurdekasv, kuid 50–70 aasta pärast algab langus, sest hooldamata mets ei kasva enam endises tempos.
Paljudes toodetes on ainuke reaalne plastiasendus paber, mille keskkonnajalajälg on üldjuhul väiksem kui plastil. Nõudlus paberi järele kasvab koos keskkonnateadlikkuse tõusuga.
Selge see, et ainult arvudesse valatult pole võimalik näidata metsa kui tähtsa ja keerulise ökosüsteemi tegelikku tervist, kuid suures plaanis ei peaks metsaga seonduv olema tööstuste ja keskkonnakaitsjate aastate pikku kääriv tüliõun. Tegutseda tuleb hoopis selle nimel, et meie ühine väärtuslik vara oleks majandatud võimalikult heaperemehelikult. Loomulikult tuleb metsaga käituda vastutustundlikult ja raiuda vaid rangelt ettenähtud reeglitest kinni pidades, kuid küllap mõistab igaüks, et inimkonna ja metsade kooseksisteerimiseks on metsade majandamine siiski vajalik.