Head portreed näitavad isiksust, selfid sageli rumalust

"Portreefoto annab siiski võimaluse avada ja näidata inimeses isiksust, tema sisemist maailma ning selle rikkust," mõtiskleb näitleja Aleksandr Ivašekvitš, kes põhitöö kõrvalt pildistab tuntud inimesi.   FOTO: Madis Veltman

Vene teatri raudvara, sel kevadel 60 aasta juubelit tähistav armastatud näitleja ja tantsupedagoog Aleksandr Ivaškevitš kasutab oma lopsakat talenti ka jumekaid portreefotosid luues. Osa neist, kus pearollis Eesti loomeinimesed, saab näha hiljuti Tallinna Vene muuseumis avatud näitusel.  

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Portreed ripuvad ka Ivaškevitši garderoobis, mis poolenisti hubaseks fotostuudioks kohandatud. «Mu tagasihoidlik soov on, et portreed leiaksid taas väärilise koha inimeste kodudes,» ütleb mees, kui märkab mind kergelt vintage-stiilis pilte takseerimas.

Teame teid eeskätt näitleja ja tantsuõpetajana, aga millest see portreefotograafi ambitsioon?

Kas just ambitsioon… Vaadake, ma olen ju näitleja, töötan põhikohaga teatris. Ent mida vanemaks ja kogenumaks saan, seda enam mõistan, et ei raatsi kulutada oma aega lahjades lavastustes või keskpäraste lavastajate käe all mängides. Hakkad otsima tõsisemaid väljakutseid. Püüad leida võimalusi, kuidas oma seniseid kogemusi ja oskusi teistmoodi realiseerida. Aga kui nüüd proovida teie küsimusele vastata, siis hakkasin fotograafiaga tegelema täpselt samal põhjusel, miks omal ajal tantsimise ja kõige muugagi – teater pakkus kohati vähe sisemiseks rahuloluks. Seda vähest rahulolu tuli millegagi kompenseerida. Kahjuks või siiski õnneks. Kui teatris oleks alati kõik suurepärane, siis võib-olla ma muuga ei tegelekski. Ja seda kõike (osutab stuudionurga poole) poleks.

Miks ikkagi vanas stiilis portreefotod?

Pean alustama kaugemalt. Vaadake, mulle ei meeldi sugugi, mida teeb tänapäev inimestega. Esirinnas on kõiksugu tehnoloogilised protsessid, kogu elu suunab miski masinavärk, mis sunnib inimesi elama oma reeglite ja korra järgi, jättes üha vähem aega ja võimalusi olla sa ise. Mulle tundub, et me koolidki õpetavad olema eeskätt tubli ja oludega hästi kohanev töötaja. Mitte isiksus. Selline areng on pannud mind juba mõnda aega muretsema. Portreefoto annab siiski võimaluse avada ja näidata inimeses isiksust, tema sisemist maailma ning selle rikkust. See on vast põhiline.

Kui ma vaatan vanu fotosid, siis näen, et piltniku juures käimine ja enese jäädvustamine oli neile inimestele suursündmus. Praegu on inimestel tuhandeid fotosid – tavaliselt endast.

Nii on, fotost on saanud midagi tavalist. Paraku puudub neis piltides üldjuhul see miski, mis asjale mingigi väärtuse annab. Kui tihti näidatakse mulle ühte või teist fotot, aga seal pole tegelikult midagi erakordset. Pole põhjust ega sündmust.

Pigem on inimestel telefonides tuhanded mõttetud selfid millegi või kellegi taustal?

Just-just. Selfid, mis reeglina on lihtsalt rumalad.

10.01.2020 13.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto