Leebe tuul vuhiseb aasta eelviimasel päeval Tartu botaanikaaias, kus ühes peenras hakkavad puhkema lumikellukesed ja teises on juba õied lahti löönud sinililled. Aianurgas asuvas majas teeb teadust Aveliina Helm. Sel talvetul aastal tunnistas Eesti Looduskaitse Selts teda ja tema ämblikuuurijast abikaasat Mart Meristet aasta loodussõbra tiitliga. Nad veavad projekti «Igaühe looduskaitse».

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi vanemteadur Helm räägib intervjuus Arterile, mis on igaühe looduskaitse ja kui halb on olukord tegelikult.

Mulle tundub, et just viimasel aastal on aru saadud, et olukord on hull. Eriti on sellest aru saanud noored üle maailma.

Eesti on samasugune nagu ülejäänud maailm. Ma ei näe, et me oleks erinevad, ja kui ma vaatan elurikkusega seonduvat, siis A ja O on maakasutus ehk see, kuidas me käime ringi maapinnaga, meid ümbritsevate ruutmeetritega. Ma ei näe siin mingit vahet Lääne-Euroopaga, me oleme ajas lihtsalt paar sammu tagapool. Aga me võtame tempokalt järele, kui vaatame, kuidas kujundame oma põllumajandusmaastikke või käime metsadega ringi.

Mingil juhul ei saa öelda, et me oleks mingi oaas.

Meile meeldib nii mõelda.

Meeldib jah. Ma ei saagi aru... Või jah, ma saan aru, kust see on tulnud. Eesti kuvandis on see loodussõbralik või elurikas, seda viimast polegi keegi vist kunagi levitanud, aga et meil on rabad, looduskaitsealad, tegelikult ongi, meil on õnnestunud Lääne-Euroopaga võrreldes väga edukalt hoida suuri rabaalasid. Meil on seni või kuni kümne aasta taguse ajani olnud väga ilusad metsad, mille üle võis uhkust tunda. Ka majandusmetsad olid heas looduslikus seisus.

Mäletan, kui nelja aasta eest surnud Soome ökoloog Ilka Hanski, kes oli mitme olulise ökoloogiateooria rajaja, käis kunagi siin – tema vaatas meie metsi veel väga optimistlikult. Ütles, et Soome metsadega võrreldes on Eesti metsade seis niivõrd hea. Meie metsad olid mitmekesise ilmega, aga me oleme selle eelise hästi kiirelt maha mänginud.