Sisukord
AK
Postimees
11.01.2020
Eesti Soome ja Eesti peaminister vandusid sõprust (19) Tartu Ülikooli kliinikumi muudatused ei sobi kõigile (3) E-tindi maksumäär jättis Eesti viimaseks Ettevõtjate maksumoraal madalavõitu Telekanalite vahendajad tükivad ise ekraanile (2) Majandus Investor Mari parim aasta Välismaa Jaanus Piirsalu: majanduskasvu asemel saavad venelased Putini ajalootunni (16) Luureandmed viitavad üha selgemalt kogemata tulistatud raketile (14) Haiti maavärina ohvrite elu on kümnend hiljem ikka veel kaoses (3) Arvamus Juhtkiri: oleme ikka digiriik? (5) Mõõga kaotanud ajatolla (6) Bondilik pageja Kütuseturu raputaja (5) Võsapõlengute sümbol (2) Sport «Eks me kõik ootame, et äkki tuleb temast uus Porziņģis.» Kristjan Ilves: keha oli natuke šokis Mart Soidro kolumn: nutvad vanamehed tegid Tänakule karuteene (5) Vipsi saatus selgub Jaapani radadel. Või lisandub veel üks sari? Tänak nõustus Hyundai tulevikunägemuse nimel palgakärpega Kliima Bioloog seletab: kuidas meile keskkonnaküsimustes laste, koerte ja maakeradega kärbseid pähe aetakse (11) Merendus Nord Stream 2 lükkub määramatusse tulevikku (2) AK Isaac Asimov eesti ulmeautorite pilgu läbi Tiina Kaukvere: kuidas Kurgja maha põletatakse (26) Tallinn 800: ring on sulgunud Indrek Schwede: jalgpall mõjuvõrgustikuna Kagu-Euroopas Veel kord «Tõest ja õigusest»: Sigade Madonna ehk Faust Vargamäel (10) NÄDALA PLAAT: Muusika, mis on väärt unistusi Aja auk. Mees, kes jagas matsu Arter Sellist maailmalõppu ei tule, et ärkad hommikul ja maailm on lõppenud (17) Kas ihkate head ja ägedat elu? Aga palun, siit saab! (4) Õigus õnnele Ränga geneetilise haiguse põdejaile tärkas Tartus lootuskiir Head portreed näitavad isiksust, selfid sageli rumalust Ootamatu armulugu, mis kisub ohtlikult veriseks Mesimagus köögis: mesi pehmendab karedat kurku ja annab toidule küllusliku maitse Ettevaatust: imedieetide suurte lubaduste taga varitsevad tõsised ohud! Rohkem nagu Johnny Deere. Väiketraktoriga Männiku düünides nagu Dakari rallil Tulevik kuulub karvastele Meelelahutus Koomiks Sudoku

Tallinn 800: ring on sulgunud

8 min lugemist
Tallinn aastal 1219: kirjalike allikate ja arheoloogilise alusandmestiku kaudu joonistub välja umbmäärane pilt sellest, mis võis Valdemar II ristiretkelisi Tallinna all ees oodata. Kroonikakatkest teame, et kusagil asus muinaseestlaste linnus, arheoloogilised leiud viitavad asustusele ka Tõnismäe kagunõlval ning Härjapea jõe suudmes. Mingit laadi elutegevust oli samuti tänase vanalinna territooriumil, kuid seni kogutud teave on mitmeti tõlgendatav. FOTO: kaardid: Jaana Ratas

Tallinna linna suurt juubelit tähistava, möödunud aasta 12. jaanuaril alanud artiklisarja viimases numbris vaatleb arheoloog Erki Russow, kuidas saja aastaga kerkis tegus kõrgete müüridega piiratud linn.

Veidi enam kui 85 aastat tagasi asutati ajaloolaste ning ajaloohuviliste eestvõttel Tallinna Ajaloo Selts, mis seadis oma tegevuse eesmärgiks linna vanema mineviku uurimise ja seni säilinud kultuuripärandi talletamise. Selts jõudis enne, kui nõukogude võim selle 1940. aastal likvideeris, päris palju korda saata: tegeldi muinsuskaitseküsimustega, anti välja trükiseid ning avalikkusele suunatud ettekandekoosolekutega populariseeriti ajalugu. Ettekannete teemad olid seinast seina ning teiste seas pälvis loomulikult tähelepanu ka 13. sajandil siinkandis toimunu.

Esmajoones kõneles nii kaugetest aegadest linnaarhivaar Paul Johansen, kes tutvustas näiteks Eesti-Taani suhteid, avas Mihkli kloostri asutamise tausta, aga palju muudki. Suur osa koosolekuil kõneldust nägi hiljem seltsi sariväljaande „Vana Tallinn“ vahendusel trükivalgust, kuid mitte kõik. Üks neist ettekandeist, mis jäi toona avaldamata, oli Johanseni 3. novembril 1936 peetud loeng „Tallinna tekkimine uues valgustuses“, mida käis kuulamas erakordselt suur huvilistering – üle 200 inimese. Oma esinemises võttis ta kokku seni teadaoleva, alustades peaaegu luuleliselt: ­ „… Vanalinn kerkib meie ette alles 14. sajandil ja siis korraga otsekui maa alt. Kuidas toimus linna asutamine, tema tegelik rajamine ja järkjärguline laienemine, see on teadmata. …“1

Johansen kasutas ettekande olulisemaid järeldusi pärast suurt sõda ilmunud süvauurimuses, esitades kohanimede, vanalinna tänavavõrgustiku ning kirjalike allikate analüüsi kaudu oma nägemuse Tallinna linna tekkimisest.2 Oma üldistushaardelt on see raamat jäänud tänaseni ületamatuks. Johanseni kaudseks teeneks võib pidada ka Tallinna arheoloogilise uurimise algust: polnuks 1951. aastal Rootsis ilmunud monograafiat, jäänuks vahest toimumata seni ainsad arheoloogilised teaduskaevamised Toompeal (1952) ja Raekoja platsil (1953). Alates nendest välitöödest on Tallinna vanalinnas ja ajaloolistes eeslinnades aset leidnud umbkaudu tuhatkond arheoloogilist uuringut, mis on ühel või teisel moel aidanud meie silme ette tuua seda keskust, mille lätete otsimisel tuli Johansenil linnarahva ees rääkides veel justkui pimeduses kobada. Niisiis, kas ja kuidas on nägemus Tallinna linna kujunemisest viimase kaheksa aastakümne jooksul muutunud?

Laskumata siinkohal uuesti Tallinna vanuse ja linnalise asustuse alguse juurde (vt Postmees AK, 12.01.2019), on Johanseni tsitaadi valguses palju huvitavam arutleda selle üle, kuidas kujunes siinsest keskusest paari-kolme inimpõlvega oluline kaubalinn. Esimese sammu sellel teel astus Taani kuningas Valdemar II oma 1219. aastal toimunud vallutusega ja sellele järgnenud otsustega.

Kindel on, et 1219. aasta suve hakul Tallinna lahe kaldal randudes teadis ristisõdijate vägi, mis neid ees ootab, sest kaupmeeste ja teiste reisiliste kaudu olid Valdemar ja tema saatjaskond kahtlemata kursis kohalike oludega. Kui üksikasjalik see teadmine oli, on muidugi küsitav, kuid üldjoontes ikkagi: kõrgendikul puitlinnus, selle naabruses asula ja 7–10 kilomeetri raadiuses veel mitu küla ning läheduses joogivett pakkuv randumispaik.

Tallinn aastal 1219: kirjalike allikate ja arheoloogilise alusandmestiku kaudu joonistub välja umbmäärane pilt sellest, mis võis Valdemar II ristiretkelisi Tallinna all ees oodata. Kroonikakatkest teame, et kusagil asus muinaseestlaste linnus, arheoloogilised leiud viitavad asustusele ka Tõnismäe kagunõlval ning Härjapea jõe suudmes. Mingit laadi elutegevust oli samuti tänase vanalinna territooriumil, kuid seni kogutud teave on mitmeti tõlgendatav. FOTO: kaardid: Jaana Ratas

Teadaolevate ajaloosündmuste kõrval on palju keerulisem hinnata taanlaste strateegilist mõtlemist. Kindlasti polnud 1219. aasta ristiretke lõppeesmärk Põhja-Eesti ristiusustamine, vaid see käis käsikäes kogu Läänemere lõuna- ja idaranniku Taani kuningriigi rüppe haaramise plaanidega. Pealegi, nagu varasemad sündmused Läänemere lõunakaldal näitasid, eeldaski edukas ristiusustamine sageli uute alade samaaegset koloniseerimist ning sellest taktikast lähtus ka piiskop Albert 1201. aastal Riia linna asutades. Kuidas seda siinmail kavandati, on suuresti jäänud oletuslikuks, kuid Tallinnal oli selles kavas keskne koht: pärast Lyndanise lahingut jätkasid taanlased Toompea kindlustamist ning edasised retked Harju-, Järva- ja Virumaa suunas algasid ja lõppesid just siin.

Kuna Toompea kõrgendikust sai pärast vallutust Taani kuningavõimu esindava asevalitseja ning 1219. aastal ametisse kinnitatud Tallinna piiskopi residents, on paslik Tallinna kui keskaegse linna algeid otsida sellelt kõrgendikult ja mitte mäe jalamilt. Taanlaste linnuse ehitamise kõrval pidi sinna kindlasti püstitatama teisigi hooneid: nurgakivi panek rajatava piiskopkonna jaoks tarvilikule jumalakojale (tulevasele toomkirikule), kõnelemata elu- ja abihoonete ehitamisest kuninga võimukandjaile, vasallidele, käsitöölistele jms.

Igal juhul käis 1220. aastate Toompeal aktiivne ehitustegevus ning kui 1230. aastate alguses toimunud suurema konflikti ajal tungisid mõõgavennad kaheksast küljest (toom)kiriku juurde, oli ülalinna tänavavõrgustik ühes väljajagatud kinnistutega ilmselt juba suures joones paika loksunud. Mõnda sellest linna algusaegadesse kuuluvast on viimaste aastakümnete arheoloogilised kaevamised suutnud päevavalgele tuua, kuid kogutud ainestik alles ootab avaramat käsitust. Ent sellegipoolest võib taanlaste esimese valitsuskümnendi ajal tehtut pidada üsna linlikuks. See oli maaisanda keskus, kus kõrgendiku lõunaküljel asunud linnuses pesitsenud maaisanda (või maahärra) esindajate kõrval olid avaral platool kodu leidnud nii piiskopi kaaskond kui ka kuninga siinsed vasallid ning võõra raha kõrval kasutati kohapeal löödud hõbemünte.

Kui taanlaste 1219. aasta ristiretke järgsel kümnendil Toompeal toimunu saab kirjalike allikate, arheoloogilise ja topograafilise analüüsi ning loogilise tuletuskäigu kaudu jämedates joontes paika panna, siis samal ajal naabruses aset leidnud arengud pole samavõrd sirgjooneliselt seletatavad. Kirjasõna ning täpselt dateeritava arheoloogilise konteksti puudumise tõttu on 1220. aastate elutegevus väljaspool taanlaste linnust jäänud suures osas ähmaseks, kuid ometi ei ole põhjust arvata, et uus võim kustutas varem välja kujunenud asustuspildi.

Kaugeltki mitte, sest mäe otsas asunud võimukeskus vajas toimimiseks tegusat tagamaad – igapäevase söögi ning kütte muretsemisest töökäte ja kaubanduseni. Seetõttu oli maaisanda huvides tagada nii olemasoleva asustuse püsimine kui ka muistse kaubatee-äärse keskuse edenemine enda ja alamate jõukuse kasvatamiseks. 12.–13. sajandi läänekristlikus Euroopas oli tavapärane, et üldise elujärje tõstmiseks asutas maaisand (või maahärra) kas linna, andis varasemale asulale linnaõiguse või avardas olemasolevaid õigusi. Siinkohal ei olnud erand ka Valdemar II, kes Läänemere lõunakaldal toetas ühel või teisel moel linnade arengut, sealhulgas Lübeckit, enne kui viimane oma isandale selja pööras.

Allikate nappuse tõttu on 1220. aastate Tallinna puhul kaheldud, et esimesed katsed rajada keskaegne kaubalinn võidi teha juba peatselt pärast piirkonna hõivamist. Minevikusündmustele ajaloo tagasivaatepeeglist pilku heites on seda lihtne teha, sest Põhja-Eesti ristiusustamisele järgnenud aastad ei soosinud taanlasi. 1221. aasta kevadel piirasid saarlased paar nädalat Tallinna, 1223. aastal vangistati kuningas, 1227. aastal ei õnnestunud tal kaotatud Põhja-Saksa alasid tagasi võita, samal 1227. aastal hõivas Mõõgavendade ordu taanlastele kuulunud alad Põhja-Eestis.

Sellest johtuvalt on lihtne eeldada, et kuningas ja tema esindajad keskendusid tollal kõigele muule kui ühe uue linna ehitamisele kaugel emamaast. Nii pole ka keeruline toetada mõtet, et mõõgavennad panid peatselt pärast võimu haaramist aluse keskaegsele Tallinnale. Niisiis, 1219. aastal alustavad taanlased Toompeale võimukeskuse ehitamist, kuid alles 1230. aastatel hakkab uus maaisand rajama meile tuttavat kaubalinna? Kui lähtuda viimaste aastakümnete arheoloogiliste uuringute tulemustest, siis võib linna tekkelukku lisada ehk veel mõne spekulatsiooni.

Praeguseks on selge, et vanalinna territooriumil on raske ette kujutada juba 1220. aastate algupoolest jõudsalt kasvanud uut keskust, aga ka varasema muinasasula tuumikut ümber Raekoja platsi, nagu seda 1953. aasta kaevamistele toetudes uskusid näiteks geograaf Leo Tiik ja arhitekt Rein Zobel. Selle muinasasula kese jääb praeguse nägemuse järgi Tõnismäe lõuna- ja kagunõlvale ning mine tea, ehk just siin kinnitasid pärast 1219. aastat kanda ka need inimesed, kes ühel või teisel põhjusel Toompeale ei mahtunud.

Põhjusi pole vaja kaugelt otsida, alates sellest, et kaubalinn vajas edukaks tegevuseks teistsuguseid tingimusi kui kõrgel mäe otsas istuv kindlus, ning lõpetades Härjapea jõe suudmega kui võimaliku algse randumiskohaga. Sellest tulenevalt poleks üllatav, kui taanlaste linnuse esimeste kivimüüride ladumise aegu seadsid end Tõnismäe asulas sisse need, kes olid ristisõdijate kiiluvees Maarjamaale jõudnud – eriti kui lähtuda seisukohast, et esialgu pääses Toompeale ainult n-ö vanamoodi ehk üle Tõnismäe. Roosikrantsi tänava piirkonnas juba 1990. aastatel tuvastatud 13. sajandi algupoole võõrapärased elutegevusjäljed ühes Toompea suunas kulgeva teega ei välista sellist võimalust. Praegu saame tõdeda, et hiljemalt sama aastasaja keskpaigas toimetasid kolonistid nii Vabaduse väljaku edelanurgas kui ka Pärnu mnt ja Tatari tn lähikonnas.

Hetkel jääb Tõnismäe-alune asula kui Valdemari tuleku aegne „linnaarendusprojekt“ siiski vaid üheks Tallinna geneesi-ideeks paljude seas: paralleelidele tuginedes on see võimalik, kuid ümberlükkamatute aineliste tõendite puudumisel verifitseerimata. Nii näibki, et Tallinna kui meile tuttava tänavavõrgu ja linnamaastikuga keskuse tekke lõplikku impulssi tuleb otsida sellest lühikesest ajavahemikust, mil siin toimetasid mõõgavennad. Ilmselt just nende valitsemise ajal – 1220. aastate lõpust 1230. aastate lõpuni – läks Valdemari külvatud linnaseeme kasvama.

See tõdemus kinnitab esmapilgul, et oleme ringiga tagasi arhitekt Wilhelm Neumanni juba 20. sajandi alguses väljendatud mõtte juures Niguliste kiriku ümbrusest kui tulevase kaubalinna sünnikohast. Nii lihtne see siiski pole. Saja aastaga on tema visandatu täienenud hulga nüanssidega, millest olulisim on muinasaegse asustuse teadvustamine. Erinevalt Neumannist teame, et Tallinn ei tekkinud tühjale kohale – ehkki linn rajati maaisanda initsiatiivil (olgu selleks siis Taani kuningas või mõõgavennad), pole tegemist klassikalise n-ö rohelisele aasale püsti pandud linnaga, millel puudus igasugune side varasema asustusega.

Tähtis on ka nending, et ajaline vahe esmase tuumikala (milleks olid ilmselt tõesti Nigulistega külgnevad kvartalid) tekke ning linna edasise laienemise vahel oli suhteliselt väike. Sageli nähakse Tallinna alguskümnendite arengut järkjärgulise kasvamisena, kuid näiteks esemeleidude kaardistamine3 lubab mõningase ebalusega spekuleerida, et 1230.–1260. aastatel võeti kogu vanalinna ala kasutusse üsna ühel ajal. Kaude toetab sama mõtet seegi, et näiteks juba linnaehituse algusaastail tekkisid kinnistud vanalinna liigniiskes kagunurgas, mille põhjust võib otsida muu sobiva elamumaa hõivatuses. Uute linnaelanike suunamine sõna otseses mõttes mülkasse – enne hoonete ehitamist tuli näiteks Sauna tänaval tekitada ehituseks stabiilne tasapind – viitab ehitusmaa defitsiidi kõrval ka teadlikule linnaplaneerimisele, sest arvatavasti oli üks eesmärke tekitada kompaktselt hallatav linnaruum.

Tavaliselt on selline, juba asula sünnifaasi ulatunud linnaplaneerimine selgelt välja loetav sirgjoonelisest tänavavõrgustikust ning ruudu- või ristkülikukujulistest kvartalitest. Tallinnas see nii pole. Siin võib „süüdlaseks“ pidada vanalinna väga mitmekesist geoloogilist situatsiooni, mis on osaliselt nähtav ka praegusel linnamaastikul: suur kõrguselangus Toompea jalamilt Viru tänava idaotsani; piki Harju tänavat ja Raekoja platsi läänekülge Pika tänava suunas kulgev klindipealne, millest itta jäi madalam rannavöönd. Sestap pole üllatav, et korrapärase ja loogiliselt tajutava linnaruumi asemel vaatab meile kaardilt vastu näiliselt kaootiline pilt.

Ent sellest hoolimata leiab linnaplaanilt viiteid esimese paari põlvkonna linnaehitajate mõtestatud tegevusele. 1260.–1270. aastatel, kui vanalinna lõunapoolne osa ümbritseti linnamüüriga, asus kaubalinna kese Raekoja platsil. Siit kiviviske kaugusele ida suunas jäid linnatuumiku serva­alale üpris kompaktselt nelja kloostri kinnistud (dominiiklased, lisaks Padise, Kärkna ja Ojamaa tsistertslaste linnakinnisvara). Ainult üks klooster – naistsistertslaste oma – oli linna teisel küljel, kuid see on seletatav nii kloostri vanema tekkega kui ka naistekeskse usukogukonna teistsuguse suunitlusega. Kloostrite selline asukohavalik ei ole kindlasti seletatav pelgalt juhusega, vaid teadliku linnaplaneeringuga juba 13. sajandi keskpaigas.

Teadlike valikutega on seotud ka vanalinna põhjaosa ümbritsemine müüriga, nagu näitavad sirged müürilõigud linnaplaanil. Tegemist on alaga, mis haarati kaubalinna kaitsvasse embusse väikese viivitusega pärast esialgse kaitsevööndi mahamärkimist. Miks see nii oli, pole üheselt selge, kuid hoolimata kasinast arheoloogilisest uuritusest ei saa arvatavasti rääkida ainult asustuse hilisemast laienemisest põhja suunas.

Paul Johanseni ja teisi järgides võiks põhjusi otsida selle linnaosa erinevast õiguslikust staatusest. Teiselt poolt võib see peegeldada teadlikku tegevust, millega omad eraldati võõrastest juba linna asutamise ajal – võimalik, et näiteks Loode-Vene kaupmehed-käsitöölised suunati Tartu ja Riiaga sarnaselt sihilikult asula perifeersele alale Sulevimäel. Alles hiljem, kui vanalinna esmalt hõreasustusega põhjanurk muutus piisavalt rahvarohkeks, peeti strateegiliselt kasulikumaks ka see ala – sisuliselt Tallinna esimene eeslinn – müüriga piirata. Selleks ajaks, umbkaudu 13. sajandi lõpuks – 14. sajandi alguseks ehk tinglikult 1300. aastaks, oli meile tuntud Tallinn välja kujunenud.

1300. aastaks olid keskaegse Tallinna põhilised detailid linnamaastikul paika pandud: ehitati kirikuid, kerkisid kloostrid ja raekoda, linna ümbritses kaitsevöönd ning toimetati kohtades, millest ajapikku kujunesid esimesed eeslinnad. Pisut rohkem kui poole aastasajaga tekkis näiliselt mitte millestki keskaegse Liivimaa suuruselt teine linn. FOTO: Jaana Ratas

1310. aastal, kui Taani kuninga saadik Johannes Canne andis juhtnööre üla- ja alalinna vaheliste kindlustuste täiendamiseks, oli linn nii oma linnamaastiku, -rahvastiku kui ka õigusliku poole pealt laias laastus välja arenenud keskus. Esimese põlvkonna asukate hooned olid juba ammu asendatud uute ja aina enam kivist majadega. Siia kaugelt saabunu – olgu see Londonist tulnud kaupmees või Itaaliast klaaspeekriga naasnud palverändur – leidis end mujaltki tuttavast linnakeskkonnast. Vähem kui saja aastaga ehk paari-kolme inimpõlvega kerkis Tallinna lahe kaldale pealtnäha tühja koha pealt Liivimaa suuruselt teine linn, millel „… oli raekoda, oli müntla ja kaalukoda, oli vangla ja veskid ning peale kõige muu niisugusel tasemel linnamüür, mis pidevalt täiustatuna jäigi vallutamatuks. See oli osa Euroopast, kuhu Tallinn on oma tekkeaegadest saadik alati kuulunud.“[4]

13. sajandi Tallinna kujunemislooga ning lõppenud artikliseerias käsitletud leidudega on võimalik tutvuda Tallinna Linnamuuseumis näitusel „Linnusest linnaks. Taanilinna sünd 800 aastat tagasi“, mis on avatud 2021. aasta kevadeni. Näituse kuraator on Erki Russow.

1       Tallinna Linnaarhiiv, Tallinna Ajaloo Selts, üldprotokollid (TLA 68.1.1), siin: Protokoll nr 32, Tallinna Ajaloo Seltsi 23. ettekandekoosolek Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi aulas 3. novembril 1936 algusega kell 20.40, lk 76.

2       Paul Johansen, Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland. Stockholm, 1951.

3       Erki Russow, Tallinna lätted. – Tuna, 2, 2019, 10–38, siin: joonis 2 ja tabel 1.

4       Rasmus Kangropool, All-linna topograafiast 14. sajandil. Linnaehituslikust struktuurist Taani aja lõpul ja orduaja algul (1310–1365). – Vana Tallinn XIV (XVIII), Tallinn 2003, lk 11–49, siin lk 42.

Seotud lood
10.01.2020 13.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto