Juhtkiri: oleme ikka digiriik?

Päeva karikatuur. FOTO: Urmas Nemvalts

Rahandusministeerium on praegu arvamusel, et e-raamatute ja digiväljaannete käibemaksu ei peaks langetama 20 protsendilt üheksale protsendile, sest maksu­erisused ei ole soositud. Ühest küljest võib seda seisukohta mõista, sest mida rohkem on maksuerisusi, seda rohkem on nendega seotud halduskoormust ning võimalusi laveerida ja petta.

Umbes niisugust argumentatsiooni kasutati siis, kui majutusettevõtete üheksa protsendi suurust käibemaksu soovisid endale ka toitlustusettevõtted. Siinkohal meenub mitme hoiatava näite seas kurikuulus Tartu «pitsapood», mis oli oma olemuselt tavaline pood, ent kuhu oli nurka pandud lauake ja paar äbarikku tooli ning mis juriidiliselt esitles end toitlustusasutusena, kust sai üksjagu varem valmistatud ja mikrolaineahjus soojendatud pitsat manustada. Tegelikult oli see koht, kust oli võimalik ka pärast kella kümmet õhtul kõikvõimalikku alkoholi osta.

Et kõik oleks korrektne, võeti nõnda müüdud pudelitelt (kasvõi liitriselt viinapudelilt) kork maha ja asetati see pudeli kõrvale. Siis olevat justkui selge, et müüakse ikka kohapeal tarbimiseks ning tegemist on just nimelt baari ja mitte mingil juhul poega. Niisiis võib mõista, miks majutus-, toitlustus-, jaekaubandus- ja muude samasuguste ettevõtlusvormide puhul ei taheta maksudega mängida ning miks selleteemaline debatt mullu tulemusteta lõppes.

Aga milline oleks analoogne probleem digitaalse meedia puhul? Millistel viisidel oleks võimalik seda maksuerisust ekspluateerida kellelgi, kelle eesmärk ei ole siiralt nimetatud valdkonnas äritsemine? Kas kusagilt on paista ohtu, millest võiks kujuneda digimeedia «pitsapood»? Kuni vastus on eitav, ei saa argumenteerida käibemaksuerisuse tekitamise vastu petmisohuga.

Ka maksudega seotud halduskoormuse suurenemist on raske näha olukorras, kus nii paber- kui ka e-raamatute ning nii paber- kui ka digiväljaannete kirjastajad ja väljaandjad on tihtipeale samad ettevõtted. Praegu maksavad nad lausa kahte käibemaksu, mis tähendab, et reaalses maailmas ei räägi me mitte niivõrd erisuse tekitamisest, vaid hoopis selle kaotamisest ning konkreetsete ettevõtete puhul nii nende endi kui ka maksu- ja tolliameti poolt vaadatuna olukorra lihtsustamisest.

Kas probleemi lahendus võiks olla hoopis pabermeedia käibemaksu tõstmine tagasi kahekümne protsendi peale, nagu mõnelt poolt kostab? See püstitaks küsimuse, kui tõsiselt võtab valitsus eesti keele, kultuuri ning eestikeelse vaba ja kvaliteetse ajakirjanduse säilitamist olukorras, kus suured välismaised internetihiiud saavad praegu siin käibemaksuvabalt tegutseda.

Samasugustel põhjustel kehtestas Euroopa Liit 2018. aastal direktiivi, mis kaotab liikmesriikidele piirangud digimeedia käibemaksumäära otsustamisel. On aeg märgata, et oleme jäänud viimase nelja Ida-Euroopa riigi sekka, kes pole seda otsust veel enda kasuks pööranud. Digiriigina peaksime soodustama selliseid eestikeelseid meediavorme, mida kasutavad noored ja muidu kaasaegsed inimesed.

10.01.2020 13.01.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto